Veel viimne pilk kodule ja juba vurab auto maanteel. – Ärasõit! Istume siin: ema, 7-aastane onupoeg Oti ja mina; bensiinilaadungiga autos, kuhu saime juhuslikult.
Maantee on neljalt realt täis põgenikke, kes jala, kes hobusega, vankrile laotud tähtsam kraam ja vankri taha seotud lehm.
Põgenikke Narvast ja selle ümbruse küladest, eestlasi, venelasi, ingerlasi! Ja keset seda kirjut parve taganev sõjavägi, sõjaväe autod, mootorrattad, tankid…
Võimatu on siit läbi pääseda! Autogi peab liikuma ühes jalakäijatega, võimetuna tegema endale läbisõiduruumi.
Meil esialgne siht – Sooküla – asub umbes 20 km Narvast, Vaivara juures. Poolel teel sinna täitub õhk kohutava raginaga. Ei taipa alul selle põhjust, ent siis avaneb hirmus pilt: Vene lennukid, neid võib olla 6-7, tulistavad madallennul maanteel liikuvat rahvamassi. Metsiku kära ja hirmuhüüete saatel tulevad nad aina uuesti ja uuesti, tekitades kohutavat paanikat. Maanteel jääb lebama inimesi ja hobuseid. Silmapilgu jooksul on hirmust hullunud rahvamass neist üle voolanud, paiskudes pikali kraavidesse. Tee on äkki vaba ja auto kihutab kiiresti eemale sest paigast.
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
Leave a Reply