On kell 3 hommikul, kui jõuame pärast ööpäevalist sõitu Viljandi jaama. Et on alles päris pime, peame ootama valget teele asumiseks 4 kilomeetrit linnast välja.
Olgugi et käes on märtsi keskpaik, on ilmad haruldaselt külmad. Jäine tuul
puhub läbi ka paksemaist riietest, pannes hambad lõgisema. Sammume Valdariga edasi-tagasi, et vähegi sooja saada. Pea on nii imelikult raske ja uimane.
Jaama sõidab ERÜ32 auto, mille ülesandeks on abistada evakueerunuid. Me suurimaks rõõmuks lubatakse meid viia otse sihtkohta.
Pooletunnilise sõidu järele koputame Veske talu33 uksele. Kestab hulk aega, kui avama tullakse, sest varase aja tõttu magavad kõik alles. Avaja – taat ise – teeb suured silmad, nähes meid. Ärkavad ja teised pereliikmed ja tulevad tervitama. Meile pakutakse kohe süüa ja saadetakse reisiväsimust välja puhkama.
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
Leave a Reply