80 aastat tagasi> 1944. aasta mais algas eesti poiste värbamine lennuväe abiteenistusse

Peeter Kaasik, PhD, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur
29.05.2024

Et vabastada sõjaväekohuslasi tagalateenistusest andis Adolf Hitler 20. septembril 1942 käsu alustada noorte värbamist lennuväe abiteenistusse. Meeskonnad värvati Saksamaal kesk- ja tööstuskoolidest ning paigutati kodulinnas õhutõrjepatareidesse. Esialgu olid abiteenistus vabatahtlik, kuid sundvärbamine algas juba 15. veebruaril 1943 ning teenistus pidi hõlmama aastakäike 1926 ja 1927. Tütarlastele seda kohustuslikuks ei tehtud, küll võisid nad alates 17. eluaastast asuda abiteenistusse vabatahtlikult ja nende rakendamine pidi toimuma eelkõige sideteenistuses.

Nagu mitmed muudki algselt riigisakslastele mõeldud aktsioonid laienes ka lennuväe abiteenistus hiljem okupeeritud aladele. 31. märtsil 1944 sõlmiti Saksamaa ida-alade riigiministri Alfred Rosenbergi, SS-riigifüürer Heinrich Himmleri, õhujõudude ülemjuhataja Hermann Göringi ja Saksa Riigi noortejuhi Artur Axmanni vahel kokkulepe, mille kohaselt tuli eesti, läti, leedu, vene, ukraina, valgevene ja tatari noorukitele vanuses 15–20 leida rakendus sõjalises abiteenistuses (samasugune n-ö kokkulepe naissoost personali värbamiseks sõlmiti sama aasta suvel).

Vabatahtlikud tuli koondada õppelaagrisse ning pärast kolme nädalat kestnud ettevalmistust kuulusid nad üleviimisele sõjalisse abiteenistusse. Selle värbamisaktsiooni läbi viimiseks moodustati Hauptbannführer Siegfried Nickeli juhtimisel vastav büroo, mille üldjuhtimisel alustati värbamiskampaaniatega („Wo bleibst du”; „Wir fordern Dich auf, mitzumachen”, tõlkes „Kuhu sa jäänud oled“; „Kutsume sind kaasa lööma“).

Okupatsioonivõimud jätsid endale võrdlemisi vabad käed värvatute kasutamisel. Seda küll otseselt välja ütlemata, kuulusid värvatud noormehed vanusepiiri ületamisel üle andmisele Relva-SS’le (kui eestlased ja lätlased välja jätta, keda kutsuti  lennuväe abiteenistuslasteks, siis mujal oligi värvatute nimetus SS-abiline ehk SS-Helfer). Vahepeal võis noori värvata ka Riigi Tööteenistus (RAD), kuid vastavalt vajadusele sai abiteenistuslasi saata kõikidesse väeliikidesse ka väljaspool Relva-SSi.

Lennuväe abiteenistusse värbamine Eestis

Eestis toimetas värbamist organisatsioon Eesti Noored, mille tegevuse aluseks olid endiste skautide ja noorkotkaste organisatsiooni põhimõtted, millele lisati mõningaid komponente Hitlerjugendiorganisatsiooni ühesehitusest ja tegutsemispõhimõtetest. Nii leidis Eesti Noorte peastaap kõige muu kõrval ka rakendust organiseerimisstaabina algselt noorte rakendamisel põllumajanduslikku abiteenistusse. 1944. aastal laiendati (pool)sunniviisilist värbamist sõjalisse abiteenistusse ja kevadest ka lennuväe abiteenistusse.

Esimene otsene viide tulevastest värbamisest lennuväe abiteenistusse pärineb 1944. aasta veebruarist, kui oli arutlusel noortejuhtidele kaitseteenistuse pikenduse andmine. Vabatahtlike värbamine lennuväe abiteenistusse algas 3. mail, kui Eesti Noorte peastaabi ülem Gustav Kalkun saatis ringkirja noortemalevate juhtidele, milles teatas, et lennuväe abiteenistusse on vaja 3000 poissi ja 200 tüdrukut aastakäikudest 1927 ja 1928. Soovituslik oli saksa keele oskus. Noortest pidi moodustatama eriüksus, kus toimunuks ka väljaõpe. Lennuväe abiteenistuse kestvuse lõpptähtajaks arvati 15. november 1944. Koolikohustus säilis ja see pidi vajadusel läbi viidama sõjaväeosa juures.

Tulevaste alljuhtide värbamine algas juba aprillis, kui soovi avaldanud noori värvati „kaitsetubliduse laagrisse“ (WE-Lager), mis riigisakslastest noortele oli kohustuslik. Esimene eesti 108st vabatahtlikust koosnev grupp saadeti Ida-Preisimaale Kocheni lähedale 20. aprillil 1944. Kokku läbis laagri 1944. aasta kevadel/suvel üle 300 noore, kes peale väljaõpet toodi Eestisse tagasi ja rakendati alljuhtidena värvatute (hiljem ka mobiliseeritute) väljaõppel. 

Üksustesse saatmine

30. juunil 1944 kogunesid eesti rahvusest lennuväeabiteenistuse vabatahtlikud Kose laagrisse Tallinna ligidal n-ö vabaõhukooli territooriumil. Kokku tuli 680 noort, kes jaotati nelja kompanii vahel. Alljuhtideks (LwH-Ausbilder) määrati WE-laagri läbinud noored, barakivanemateks keskkooli õpilased, kes mingil määral saksa keelt valdasid ja kompaniiülemateks eestlastest Relva-SSi allohvitserid.

4. juulil algas riviõpe ja järgmisel päeval jagati välja hallikas-sinised vormirõivad. Õlakud olid mustad, siniste servadega, peas suusamütsi-laadsed peakatted Eesti Noorte märgiga, vööl lennuväe nahkrihm.

8. juulil tehti laager tühjaks. Kompaniiülemad kaasa ei sõitnud ja uuteks ülemateks määrati sakslastest lennuväelased. 1. kompanii saadeti Tallinna Lasnamäe lennuväljale; 2. ja 4. kompanii Kiviõlisse ja 3. kompanii Püssi asulasse. Virumaale õlitööstuse kaitsele saadetud abiteenistuslased jagati väiksemateks gruppideks ja määrati 208. tagavara-õhutõrjepataljoni patareide juurde.

Abiteenistuslasi võis, niipalju kui nad saksa keelest aru said, kasutada teatud piirangutega mõõduaparaatidel, tulejuhtimisseadmetel, side- ja signaalteenistuses ning helgiheitjatel ja kahureil kanoniiridena.

Toitlustamine toimus sõjaväenormide alusel (v.a tubakas ja alkohol). Riietus anti väeosa poolt, koos õigusega kanda oma noorteorganisatsiooni märki. Abiteenistuslasi ei käsitletud kui sõjaväelasi. Distsiplinaarselt võis lennuväeabiliste suhtes, vastavalt „noorsoo karistamise seadusele” rakendada kuni 3-kuulist (noorte)vanglakaristust. Kui see polnud kohaldatav, võis kohtunik karistada lennuväeabilist distsiplinaarkorras või anda üle väeosa ülemale karistamiseks.

Lõpetuseks

Oma olemuselt oli noorte värbamine lennuväe abiteenistusse, nagu mitmete teistegi aktsioonide puhul, tavaks segu vabatahtlikkusest ning sunnist. Vabatahtlikku värbamist saab vaadelda ka üleminekuetapina sunniviisilisele teenistusvormile.

Noormeestele, kes olid saanud 17-aastaseks oli nagunii kohustuslik omakaitseteenistus. Tööteenistusekohustusest polnud vabad ka noored. Lennuväe abiteenistuse vabatahtliku värbamise ajal oli juba alanud kohustuslik põllumajanduslik abiteenistus, mis aastatel 1943 ja 1944 hõlmas kohustuslikus korras kõiki noori vanuses 14–17. Sellega sulandus 1944. aastal kokku noorte sõjaline abiteenistus, kus säilisid mõned vabatahtlikkuse (õigemini valikuvabaduse) elemendid. 1944. aasta kevadel lisandus veel vabatahtlik lennuväe abiteenistus.

Nagu öeldud, ligi kaks kuud kestnud värbamise tulemuseks oli ca 700 noort. Ilmselt mängis siin rolli ka noorukite seiklushimu, kuid ka soov pääseda põllutööst või mõnest muust vabatahtlik/sunniviisilisest teenistusvormist, aga ka koolikohustusest. Arvatavasti nii mõnedki omakaitseteenistuskohuslikud noored üritasid ennetada tulevast mobiliseerimist, astudes vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse. Kuid kuna plaaniks seati 3000+200 noore värbamine (tütarlaste värbamist Eestis ei toimunud), siis Eesti Noorte peastaabi hinnangul oli see läbikukkumine ning käiku läks see mis oli võimalusena kirjas ka esmastes värbamiskorraldustes ehk 3. augustil 1944 andis Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe määruse „1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsusmisest“.