944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni (14. jaanuar–1. märts), mille eesmärgiks oli väegrupi Nord armeede (16. ja 18.) purustamine või eraldamine väegrupist Mitte ning Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine.
Operatsioon jagunes omakorda mitmeks löögisuunaks, millest Eestit puudutas Kingisepp–Gdovi pealetungioperatsioon (1. veebruar–1. märts 1944), millest esimeses järgus võtsid osa Leningradi rinde 42. armee ja 2. löögiarmee. 42. armee suunas peale Narva jõeni jõudmist oma pealöögi piki Peipsi idakallast, 4. veebruaril vallutati Gdov ja veebruari keskel korraldati dessantoperatsioon üle Lämmijärve Lõuna-Eestisse. Seda episoodi siinkohal ei käsitleta.
Punaarmeel oleks Narva rindest läbimurdmine võimaldanud kiiret edasitungi piki rannikut Tallinna suunas, mis oleks õnnestumise korral sundinud paremal juhul Saksa armeed Eestisse kottijäämise ohu tõttu välja taganema. Kindlasti aga oleks võimaldanu Soome lahe idasoppi suletud Balti laevastikule väljapääsu Läänemerele. Soome lahe lõunaranniku hõivamine oleks arvatavasti kiirendanud ka Soome väljumist sõjast. Oma kaalu omas sakslastele kindlasti ka kroonilise küttepuuduse tingimustes Kirde-Eesti põlevkivitööstuse säilitamise vajadus.
Punaarmee vaatenurgast oli suhteliselt lühike rindelõik omamoodi pudelikael üsna keeruliste looduslikes tingimustes, kus suur ülekaal rasketehnikas ei pääsenud maksvusele. Laial rindel läbimurre Narva jõel oli võimalik sisuliselt ainult talvel, kui Peipsi järv oli jäätnud ning mingil määral kandsid ka sealsed suured soo ja rabamassiivid, mille taga omakorda suured, tehnikale läbimatud Alutaguse ürglaaned. Teid oli piirkonnas napilt, Eesti idapiirilt lääne suunas kulgesid Narvast enam-vähem otse itta, piki Eesti põhjarannikut (seal oli ka raudtee), ning mööda Peipsi põhjakallast. Nii oli Narva rindel veebruari alguses kriitiline aeg, kus läbimurre loodeti saavutada enne kui Leningradi alt taganenud segipaisatud Saksa väed suudaksid organiseeritud kaitse sisse võtta.
Kaitse korraldamine Narva jõel
Eelnimetatud strateegilise pealetungioperatsiooniga poolitati Wehrmachti 18. armee kaheks, selle vasakul tiival taganesid Narva jõele LIV armeekorpus (jalaväekindral Otto Sponheimer) ja Relva-SSi III Germaani Soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva suunas.
27. jaanuaril 1944 ühendati mõlemad korpused LIV armeekorpuse peakorteri juhtimise alla, mis nimetati Sponheimeri Grupiks. 30. jaanuaril paigutati grupi peakorter Narva.
1. veebruaril 1944 andis väegrupi Nord ülemjuhatus Sponheimeri Grupile korralduse hoida Narva sillapead Narva jõe idakaldal Jaanilinna (Ivangorodi) ümber ja võtta kaitse sisse Ust-Tšernovast lõunasse kuni Slantsõ raudteejaamani. Samuti kästi õhkida jää Narva jõel Vasknarvast kuni Krivasooni.
Käsu täitmine sellisel kujul ei õnnestunud, küll suudeti III soomuskorpuse jõududega moodustada eeldatavas pealöögi suunas Jaanilinna (Ivangorodi) sillapea, millele andsid esmase löögi maantee ja raudtee üldsuunal liikunud Punaarmee 43. ja 109. laskurkorpuse neli laskurdiviisi. Soomuskorpuse kaitse pidas vastu ja sillapea Narva jõe idakaldal jäeti maha alles 1944. aasta juulis.
Ülejäänud rindelõikudes Narva jõel ei suutnud suuri kaotusi kandnud ja segi paisatud Saksa jalaväediviisid kiiresti tõhusat kaitset sisse võtta. Arvatavasti päästsid mingil määral olukorra kiirkorras Narva rindele paisatud soomusgrenaderidiviisi „Feldherrnhalle“ üksused, mis toodi algselt lennukitel Tartu lennuväljale ja sealt veoautodel Narva alla, esimesed üksused jõudsid rindele 1. veebruaril 1944.
Kui ehk Jaanilinna sillapea välja jätta, siis enam-vähem ainukesed organiseeritud jõud kaitses olid hoopis 207. julgestusdiviisile allunud 94. julgestusrügemendi osad ning eesti politsei-vahipataljonid nr 29–32. Viimased allutati 29. jaanuaril 1944 Narva rindelõigu komandandile ning koondati Jõhvi piirkonda. 29. ja 30. pataljonid saadeti „augu täiteks“ rindele Narvast lõunas, 31. pataljoni osad kaitsele Narva-Jõesuu piirkonda ning 32. pataljon rannakaitsesse Sillamäe piirkonda (osales 14. veebruaril Meriküla dessandi tõrjumisel).
Eesti üksuseid oli lahingute alguses Narva rindel veel teisigi. Nii allutati Idapataljonide täienduspataljon 30. jaanuaril lahingugrupile „Berlin“ (227. jalaväediviisi riismed), mis organiseeris kaitset Narva ja Narva-Jõesuu vahel. Lisaks koondati Narva rinde tagalasse ja rannakaitsesse kiirkorras ka Omakaitse üksusi.
Punaarmee sillapeade teke
Punaarmee esimesed üksused jõudsid Narva jõeni 1. veebruaril, juba järgmisel päeval õnnestus 43. laskurkorpuse väeosadel moodustada sillapead Narvast põhjas Riigiküla ning mõnevõrra suurem Vaasa-Vepsküla-Siivertsi piirkonnas. Kaitses olnud Saksa üksused ei suutnud seda takistada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud neid märgatavalt ka laiendada.
Püsivamalt kinnitas Punaarmee kanda aga kanda Narvast lõunas, seda just eelnimetatud 29. ja 30. pataljoni lõigus (vastavalt Uusna-Vääska-Temnitsa ning Omuti-Permisküla-Gorodenka piirkonnas). Arvestades politseipataljonide tulejõudu ning sõjakogemust, oli see ka asja loogiline jätk, et nendest hõredatest ridadest ilma tõhusa suurtükiväe tuletoetuseta Punaarme 122. laskurkorpuse dessantüksused läbi murdsid. Kuid samamoodi kärises Narvast lõunas ka positsioonidele saadetud Saksa üksuste kaitse ning algsest sillapeast kujunes Narva jõe läänekaldal välja suur Krivasoo kott (Auvere platsdarm). Esmaseks eesmärgiks oli sillapealt edasi tungida, lõigata läbi raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ning piirata sisse Narva jõel ja idakalda sillapeal asuvad Saksa väekoondised. Esialgu näis plaan ka õnnestuvat ja jõuti ka raudteeni, kuid suurtükiväetulega õnnestus pealetung Krivasoost siiski kiiresti tagasi tõrjuda.
Kokkuvõtvalt
Punaarmee esimene löök Narva jõel veebruari alguses oli edukas. Seniks kuniks Saksa väejuhatus oma üksuste ridu korrastas, suudeti Narva jõe läänekaldal moodustada mitu sillapead. Kui Narvast põhjast olevad sillapead suudeti likvideerida märtsi alguseks, siis Krivasoo sillapea jäi püsima, ohustades kuni Narva rinde lahingute lõpuni sakslaste rinde tagalat. Kaitsjate õnneks asus see küll looduslikult erakordselt ebasoodsas teedeta soises piirkonnas, kus oli ka raske varustusprobleemide tõttu edasi tungida ja lihtsam kaitset korraldada.
Kiiresti kogus end ka Saksa väejuhatus ning kaitse saadi pidama väga lihtsustatult, peale rinde stabiliseerumist hoidis Narvast põhjas kuni mereni rinnet 227. jalaväediviis, Narva sillapeal III SS-soomuskorpus, Auvere platsdarmi vastas seisid kaitsel 170. jalaväediviis, „Feldherrnhalle“ diviis ja 61. jalaväediviis ning Narva jõel Auvere platsdarmist lõunas 225. jalaväediviis.
Peeter Kaasik
Lisa kommentaar