Saatuseaasta 1944

Kolmapäev
28. september, „Tanga“

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Äkki – alarm! Nüüd vast tajun selle kohutavust merel. Mis siis, kui lennuk tabab laeva? Ümberringi ainult vesi, vesi … Vaevalt pooletunnise vahe järgi – jälle alarm.

Kolmapäev
27. september,
Riia

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti:
14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Tubli tunniajalise sõidu järele hakkab eemalt paistma suure laeva siluett. „Tanga“ loeme ta küljelt lähemale jõudes. /…/ Kogu laev on täis laaditud haavatud sõdureid. Leiame veel ühe vaba nurgakese, kus on peale meie seitsme veel kuus eraisikut./…/

24. september 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

Hommikul läksin Põltsamaale. Juba on NKVD siin ja algab oma tegevus. Üks NKVD-mees peatasi mind ja hakkas kõnetama ja andmeid pärima siinsete inimeste kohta. Ütlesin, et ma pole kohalik inimene ega tea kellegi kohta midagi ütelda. Põltsamaal on arreteeritud linna endine sekretär ja ka Pajusi poolt olevat toodud siia kaks meest.[…]

Laupäev
23. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

Peale lõunat saabus külla teade, et venelased on Võrtsjärve otsas üle Emajõe tulnud Järvakanti ja Vändra kanti. Põgenikud, kes olid Tuudilt läbi läinud, olid rääkinud, et venelased olid neil terve eilse päeva kannul. Võtan jalgratta ja lähen Tuudile. /…/ Saksa vormis eesti mehed on täis kuraasi ja ei usu, et venelane jõuab Virtsu välja. /…/ Kasari jõel pidid eesti mehed olema venelastel vastas. Kloogal olid sakslased maha lasknud juute. /…/ Koju tagasi jõudes ütleb isa „Külainimesed lähevad kõik täna öösel metsa mahama. Läheme ka meie Okki küüni“./…/

Hotpress Kirjastus, 2008

Laupäev
23. september Gotenhafen (Gdynia)

Valentina Paerand, päevik

Kell 7.00 hommikul jõudsime Gotenhafeni sadamasse, kus mina Hansuga kohe laatsaretti, sest mu käed valutasid ja Hansu jalg, mis oli haavatud, valutas. Haiglas oodates arsti tajusin kõik mis viimaste tundidega oli juhtunud. Alles nüüd nägin, et tulin Saksamaale ei millegagi. Ka ei teadnud mitte midagi Liisist ega Alfist. Nutsin siis esimest korda peale õnnetust. /…/

Laupäev
23. september,
Riia

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti:
14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Riia. Kell on mõni tund üle südaöö, kui laskusime alla jaamahoonesse, lootes leida ööbimispaika. Jaamahoone on täis rahvast. Poetame pakid ühte nurka ning istudes nendele, püüame uinuda. /…/

Reede 22. september laatsaretlaeval „Moero“

Valentina Paerand, päevik

/…/ Vähe peale kella 11.00 päeval äkki häire, paljud jooksid alla kajutisse, ka Liis ja Alf. /…/ „Mis te vahite, meie laev põleb!“ Seal samas kahetsen neid sõnu, sest laev on täis raskelt haavatuid ja ka nemad pidid neid sõnu kuulma. /…/ Liis ja Alf jooksid ka vajuva otsa poole, nägin veel neid käsikäes minemas ja siis kadusid nad mu silmist./…/ Tundsinäkki, et mu käed põlevad ja ma ei jõudnud enam kinni hoida. Lasin end lahti ja kukkusin vette./…/ Pika ujumise järgi jõudsime laevani, /…/ laevale jõudsime peale 13.00, nii et vees olime üle tunni aja. /…/

Reede
22. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

Täna hommikul vara päikese tõusu ajal äratas meie pere tugev aknale kloppimine. Akna taga olid saksa vormis eesti mehed. /…/ Virtsu edasi sõiduks oli vaja bensiini. Meilt said 5l „Alkat“. Pärisime meestel, kuidas on olukord rindel. „Olukord on selline, et venelaste tankide laviin vajub juba Tapa poole /…/“. Lõuna paiku tuli Siimandi-Jaanile Rannamägi Mihkli vend Aleks, kes rääkis, et venelane lüüakse igal juhul tagasi, sest admiral Pitkal pidi olema Tallinna all tugev jõud. /…/ Leningradi raadiosaate ajaks kogunevad jälle meile raadiot kuulama külarahvas. Räuskava häälega võidurõõmsalt teatakse, et täna kell 11.30 jõudsid kindralleitnand Pärna juhtimisel eesti korpuse eelväed Tallinna. See uudis oli lihtsalt õudne. Osa külanaisi hakkas nutma./…/ Isa aga lausus „nüüd päästame, mis päästa saab veel, võib olla et venelased on juba hommikul Lihulas.“

Hotpress Kirjastus, 2008

Neljapäev
21. september laatsaretlaeval „Moero“

Valentina Paerand, päevik

21.09.1944 kell 18.30.sõitsime Tallinna sadamast välja raskete mürtsude saatel, mis tähendasid meie pealinna suuremate ja tähtsamate majade õhku laskmist sakslaste poolt. Siis kui juba pimenes ja me nägime veel ainult Tallinna linna siluetti, siis algas äge pommi rünnak Tallinnale. Ma ei tea, kas see, kes ei lahkunud kodumaalt, kas see võib endale ette kujutada, kui raske südamega ja milliste etteheidetega lahkusin kodumaalt. Nutsin, kuigi ise olin see mineja. Olin liiga arg, et jääda venelaste kätte ja nende saatanate pärast jätsin omad armsad vanemad, kalli õe koos õemehega, kõik sugulased ja sõbrad ja oma kalli isamaa maha ja põgenesin võõrsile. ./…/

Neljapäev
21. september

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

/…/ Rong hakkab liikuma. Nagu unenäos sõidame edasi tundmatu maakoha poole. Mis ootab meid ees? /…/ Ei pane tähelegi, kui rong peatub Ikla jaamas. Ikka vaatleme taevaserva, kus aegamööda kerkib punakas kuma – tulekahi./…/ Tugeva lennukipõrina kostudes põrkume tagasi vaguniustelt … Silmapimestav valgus! Kindlasti on see vaenlase lennuk, mis viskas valgustuspomme./…/

Klooga koonduslaager kui Natsi-Saksamaa kurjuse sümbol Eestis

Meelis Maripuu
Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige

Saksa võimude korraldatud juutide massimõrvast Kloogal täitus 19. septembril 80 aastat. Sellest on kujunenud Saksa okupatsioonivõimude kuritegude sümbol. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Kui argiteadmiste tasandil räägitakse kellegi tagakiusamisest või mõrvamisest Saksa okupatsiooni ajal, siis tihtipeale ollakse siiras usus, et küllap see kõik juhtus Kloogal. Kui aga arutlusele tuleb eestlaste võimalik osalus holokausti kuritegudes või siis hoopis nendele vastu seismine, tuleb taas mängu Klooga. Ligikaudu 2000 inimese hukkamine laagri likvideerimisel on kindlasti üks rahvusvaheliselt enim käsitletud episoode Eesti ajaloost.

Loe edasi…

Sarjas «Saatuseaasta 1944» meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis toimunu ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

Neljapäev
21. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

/…/ Mööda Tallinn-Virtsu maanteed lähevad Virtsu poole sõjapõgenikud. Sõjaväemasinad aga sagivad edasi-tagasi. Virtsu suunas lähevad pikad vene vangide kolonnid. /…/

Hotpress Kirjastus, 2008

Kolmapäev
20. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

/…/ Hommikul üsna vara käis Siimandi-Jaani Peeter meil, kes oli öösel tulnud Lihulast ja rääkis nüüd viimaseid uudiseid. Admiral Pitka pidi Tallinna all organiseerima venelastele vastupanu. Kolonel Maide oli käinud Lihulas ja määranud Mihkli Lääne-Eesti komandandiks. /…/

Hotpress Kirjastus, 2008

Kolmapäev 20. september, Viljandimaal Karula mõis

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti:
14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Palavikulise kiirusega pakkisime oma tarvilikumad asjad ja kell 6 viis meid Veske hobune linnateele. /…/ Linna (Viljandi) jõuame alles tubli tunni möödudes. Kavatseme sõita tagasi Tallinna, kus praegu on palju rahulikum. Suureks ehmatuseks kuuleme aga . et Tallinna enam rongi ei lähe, isegi autosi mitte. Ainuke võimalus on sõita Pärnu poole, sealt võib-olla avaneb võimalus edasisõitmiseks./…/ Pärnu poole sõitev rong on puupüsti täis. Isegi katused, mille äärde löödud lauad, on kaetud inimestega. Ühe sõjaväelase abiga ronisime haavatutevaguni katusele, kus tundsime end väga ebakindlaina. /…/ Meenub ärasõit Narvast ja Tallinnast. Kuhu viib meid veel Saatus. Mis ootab meid ees?

Otto Tiefi valitsuse tähendusest tänases vaates

Meelis Maripuu
Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige
Meelis Saueauk
Eesti Mälu Instituudi vanemteadur

80 aastat tagasi, septembris 1944 oli Eesti riik teise maailmasõja keeristes sattunud olukorda, kus üks okupeeriv suurvõim lahkus maalt ning teine tungis kasvava hooga edasi. Loodetavaks interregnum’i hetkeks olid rahvuslikud ringkonnad Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) eestvedamisel põranda all valmistunud sama aasta kevadest saati. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Pea kogu meie poliitiline eliit, eesotsas vabariigi presidendi Konstantin Pätsiga oli 1940./1941. aasta punase terrori käigus arreteeritud ja enamik juba ka hukkunud. Imekombel oli kinnivõtjate eest õnnestunud end varjata viimasel okupatsioonieelsel peaministril Jüri Uluotsal ning Saksa okupatsiooni ajal koondusidki tema ümber vaikiva ajastu eelsete poliitiliste parteide veel alles jäänud esindajad. Poliitiline tegevus toonastes oludes oli Saksa julgeolekupolitsei hirmus suundunud põranda alla. Ühelt poolt on Uluotsa teatud piirini ulatunud poliitiline kontaktsus Saksa okupatsioonivõimudega ja üleskutsed eestlastele astuda Saksa sõjaväkke toonud kaasa teravat kriitikat, teisalt on tema salajased kontaktid Rootsiga põhjustanud süüdistusi lääneliitlaste vahendusel kommunistide abistamises.

Loe edasi…

Sarjas «Saatuseaasta 1944» meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis toimunu ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

Teisipäev
19. september, Viljandimaal Karula mõis

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Nii lõputult vaikne ja rahulik! Keegi ei näe varitsevat hädaohtu, mis kui vari on langemas üle selle särava maa täis kuldkollaseid viljarõuke ja pruunikaid rukkihakke.

Teisipäev
19. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

/…/ Isa rääkis Peetrile Rootsi mineku plaani. Peeter aga lausus vastu „vaatame veel, Eesti lipp on Toompeal … Aga kui venelane tuleb lähemale … “ /…/ Õhtul aga tulevad mitmed külamehed meile raadiot kuulama. Kuulame mida räägib Venemaa. Räuskamine ja kiitlemine on esmajoones. /…/ Pettumus on meil kõigil pärast suur. Jutt on kas venelane tohib tulla Tallinna, kas on Toompeal Eesti valitsus ja Pikal Hermannil Eesti lipp?!

Hotpress Kirjastus, 2008

Esmaspäev
18. september, Viljandimaal Karula mõis

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Öösel kell 12 äratab meid koputus uksele. Imestunult avab tädi Salme ukse, kust astub sisse veltveebel Lubi. /…/ Meie küsimuse peale vastas ta: „Tulin ütlema, et me lahkume homme. Kuhu, ei tohi öelda. /…/ Meid viiakse üle mere – niipalju ütlen. /…/ Panen teile südamele – lahkuge kiiresti – tingimata. Mul on kahju teist, mul on kahju teist! Ma ei tohi rääkida, kuid ma ei tea miks, räägin siiski …! /…/ Vaikisime kohutatuina.

Esmaspäev
18. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

Kulutulena levis täna õhtul külas teade, et venelased on Tartu all rinde läbi murdnud. Õhtul tulevad külainimesed meile raadiot kuulama. Tallinn on vaikne!? Kell 11.00 proovime kuulda, mida plärab Venemaa. Loetakse ette paljusid asulate ja külade nimesid, mida punaarmee on Eestimaal vallutanud. Vastupanu pidi olema tühine. Kõik külamehed on mures vene raadio kiitlemise pärast.

Hotpress Kirjastus, 2008

Operatsioon Aster – Saksa väed jätavad Mandri-Eesti maha

Meelis Maripuu
Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige

Eestis paiknevate Saksa üksuste juhtkond kaalus siinsetelt positsioonidelt taandumist juba 1944. aasta alguses, kui Punaarmee oli alustanud talvist pealetungi Narva suunas. Adolf Hitler isiklikult oli sellele kategooriliselt vastu. Olulisim argument oli ilmselt Nõukogude Balti laevastiku vangis hoidmine Soome lahe idasopis, mis oli võimalik seni, kui Soome lahe mõlemad kaldad olid Saksamaa kontrolli all. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Saksamaa ponnistustele vaatamata sõlmis Soome Nõukogude Liiduga 4. septembrist relvarahu ning selle kokkuleppe osana pidid Saksa väed Lõuna-Soomest 15. septembriks lahkuma. Balti riike soovis Hitler aga endiselt iga hinna eest hoida, et mõjutada soomlasi vastupanu jätkama ning Rootsit säilitama oma senist poliitilist kurssi. Maaväe peastaabi ülem kindralooberst Heinz Guderian käskis sellegi poolest õppuste sildi all alustada salaja evakueerimisplaani.

Sarjas «Saatuseaasta 1944» meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis toimunu ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

Pühapäev
17. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

Täna õhtul raadio teatas, et venelased on alustanud Tartu all Emajõel suurt pealetungi. Kuid eesti ja saksa väed ühes Soomest tulnud eestlastega pidasid pealetungile vastu.

Hotpress Kirjastus, 2008

Reede,
15. september Läänemaal
Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

Eile õhtul käis külavanem Kutser Aleks ja tõi korralduse, et iga talu peab tegema omale kas kaitsekraavi või varjendi. Käisin Lihula alevis ja Tallinn-Virtsu maanteel oli näha sõjapõgenikke küll jalgratastel ja hobuvankritel. Lihulas aga pressisid sõjavangid veel hoolega heina.

Hotpress Kirjastus, 2008

Kolmapäev 13. september, Viljandimaal Karula mõis

Saima Parbo, Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Juba paistavad jälle sõjatuled, mis kõige üllatavam, et lõunast – hoopis vastupidiselt esialgseile ootustele. Narva varemed ja hulk maakohti on langenud venelaste kätte, /…/

Teisipäev, 5. september, 1944

Herbert Normann. Tants teadmatusse: Päevik 1944–1961.

Tallinna reidil on rohkesti Saksa sõjalaevu ja “praame”, mis tulnud nähtavasti Soomest. Rannavärava mäelt avanes meile huvitav vaade. Sadamas olla jutu järgi maabunud rohkesti Saksa sõjaväge. Olla Soomest lahkunud väed. (Soome sõlmis NSV Liiduga vaherahu ja väljus sõjast.). Pealelõunasele rongile minnes sattusin vihma kätte ja sain läbimärjaks. Rong oli sedavõrd täis sõitjaid, et ühtegi vaguni ei pääsenud, mille tõttu jäin rongist maha.

Akadeemia, alates 6/ 2018

Pühapäev 3. september Läänemaal Lihula vallas

Jüri Kindel, Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik.

 Üks Põlva perekond, kes oli möödunud öösel Tammel olid rääkinud, et suured Võrumaa inimeste kolonnid pidid minema Venemaa poole. Kes venelaste kätte jääb, see kohe kinni võetakse. Röövimine ja tapmine pidi olema vene poolel iga päev Võrumaa külades.

Hotpress Kirjastus, 2008

29. august, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

/…/ Eesti sõjaväekolonnist möödunud, jõuan järele põgenike rongile, kus leidub mulle tuttavaid inimesi Tartust. Nad suunduvad Rutikvere kaudu Põhja-Järvamaale. Põgenejad on Laevast, Käreverest ja Tartust. Lähen nendega ühes ja juhatan neile teed. Mõrtsi küla kohal peatub põgenike rong kinni ja palub, et ma neile aitaks öökorterit muretseda. Räägin vennaga läbi kes on nõus neid Tanile jätma üheks ööks. Tanil on juba ees 7 hobusetäit sõjapõgenikke Kanepi kihelkonnast Kõlleste vallast ja Tartust. /…/ Seni on Tani väljadelt läbi voolanud kuni 2500 koormat põgenikke, ikka põhja poole. /…/

27. august, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

Kõiki inimesi Põltsamaa ümbruses huvitab praegu kaks küsimust, üks, kas õigem juba peatuma jääda siia kohta või veel edasi minna ja teine, mis teevad venelased tõeliselt neis kohtades elanikkudega, mis nad on juba enda alla võtnud. Kummaski küsimuses pole täit selgust. Küsimusi ei saa inimesed kainelt kaaluda, sest et nad on paanika mõju all. Isiklikult ei kavatse enam edasi minna ja usun, et asi võidetud maa-aladel nii hull ei ole kui kõneleb propaganda.

25. august, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

Lähen hommikul kella 7 paiku Põltsamaale. Saan seal katastroofilisi teateid Tartu kohta. Punased on Ulila ja Ilmatsalu poolt üle Kärevere silla tunginud. Teiselt poolt on nad kuskil Luunja kandis üle Emajõe tulnud. Sealt on nad edasi tunginud Voldi ruumi. Seega on Tartu ümber haaratud. Tartus käivad võitlused ja suur suitsupilv on näha linna kohal. Põltsamaal on kaunis suur paanika.

26. august, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

Tartu poolt paistis kogu öö suur tulekuma. Linn põles. London teatas täna hommikul, et Tartu on langenud venelaste kätte./…/

Sõjapõgenikud kõnelevad kohutavast olukorrast teedel. Ühelt poolt tulevad sõjapõgenikud, teiselt poolt lähevad neile vastu sõjaväed. Sel puhul hävinevad pooled sõjapõgenikkude loomad ja kraam. Ka inimesi sureb. Põgenikud on meeleheitel.

25. august, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

Lähen hommikul kella 7 paiku Põltsamaale. Saan seal katastroofilisi teateid Tartu kohta. Punased on Ulila ja Ilmatsalu poolt üle Kärevere silla tunginud. Teiselt poolt on nad kuskil Luunja kandis üle Emajõe tulnud. Sealt on nad edasi tunginud Voldi ruumi. Seega on Tartu ümber haaratud. Tartus käivad võitlused ja suur suitsupilv on näha linna kohal. Põltsamaal on kaunis suur paanika.

24. august, 1944

Aarne Viisimaa, “Estonia” ooperilaulja

Meie Eestis ei teadnud midagi, et Soomes tehakse ettevalmistusi eesti vabatahtlike tagasitoomiseks kodumaale. Laev oli juba Paldiski jõudnud ja alles siis teadsid üksikud jutustada, et midagi on tulemas. /…/ Ringhäälingu ega ajalehtede kaudu ei teatatud poole sõnagagi eesti vabatahtlike tagasitulekust Soomest. Kloogal on SS-mehed norinud tüli ja seletanud väljakutsuvalt, et mingisugused poisinolgid tulevad nüüd kangelastena Soomest tagasi ja teevad siin demonstratiivselt mürtsu. Nad tuleksid kõik tagasi saata./…/

Eestlaste evakueerimisküsimus on juba mõnda aega olnud päevakorras ametiasutustes ja teistes kohtades./…/ Umbes poolteist nädalat tagasi läks õige suureks kihinaks ja kahinaks ja siis äkki pöörduti ametlikult kõigi ametkondade, asutuste ja ettevõtete poole järelepärimistega, kui palju on kusagil neid, kes soovivad Eestist lahkuda kas Saksamaale või Soome. Ka meil “Estonia” teatris oli välja pandud selline teadaanne, kus oli selgel sõnal öeldud, et inimesed andku endid üles kas Saksamaale või Soome minekuks. Oli päris loomulik, et rõhuv enamus inimestest teatasid oma soovist evakueeruda Soome./…/

Ka on ametlikult teada antud, et kõiki mehi, kes salaja katsuvad Eesti piiridest lahkuda, karistatakse surmanuhtlusega.

22. august, 1944

„Keeruliste aegade kiuste. Gustav Ränga päevikud.“

/…/ Kustumata pilt jääb sest Tartust põgenemisest. Kogu tee on täis sõidukeid, rattureid ja jalakäijaid. Igal on midagi linnast kaasa viia olgu see siis piimanõu käe otsas, mõni riietusese või kompsuke. iga üks püüab päästa oma elu – isegi politseinikke marsib püssid rihmaga seljas. Kogu see siga-soga on väga sümboolne eesti rahva elule praegusel ajal: üksi – ilma juhtimiseta jäänud inimkari, kus iga üksikisik püüab esmajoones päästa vaid oma elunatukest. /…/

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 24. osa. – Akadeemia, 5/2013

22. august,1944

Mootorpaadil saabusid kaks Toila kalurit, üks koos naise ja väikese pojaga. Nad jutustasid:

/…/ Sakslaste võitlusmoraal on alla käimas. Liiga kaua on sõditud — mehed on väsinud. Paljud räägivad avalikult, et ei ole enam mõtet võõral maal mässata, kui kodumaa on purustatud.
Toila külast, kus asusime, on väga palju sakslasi läbi käinud. Meie elumajas on peatunud ka rohkesti ohvitsere. Mitmed ohvitserid tähendasid, et kui eestlasi ei oleks Eesti rindel, oleks võitlus seal ammu läbi olnud. Seda öeldi pooleldi etteheitena eestlastele.[…]

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 24. osa. – Akadeemia, 5/2013

80 aastat tagasi: „Soomepoisid“ naasevad Eestisse

1939. aasta novembris algas Soome Talvesõda, millega seoses siirdus Soome põhjanaabritele appi kümneid eesti mehi. Kuuldavasti mõni mees sõdis ka rindel, kuid enamus koondati Lapuas asuvasse välismaalaste „Sisu“ brigaadi. Rindele mehed ei jõudnud, sest sõda lõppes 1940. aasta varakevadel kui väljaõpe veel kestis. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal hoogustus eestlaste põgenemine Soome, mis sai jätku Saksa okupatsiooni ajal. Suurem põgenemine Soome sai alguse 1943. aasta kevadel, kui sakslased kuulutasid välja esimese sundvärbamise aastakäikudele 1919–1924 ning sügisel ka 1925. aastakäigule.

Loe edasi…

Peeter Kaasik
20.august, 2024

17. august,1944

Herbert Normann. Tants teadmatusse: Päevik 1944–1961. Akadeemia, alates 6/ 2018

[…] Jutud linna evakueerimisest püsivad. Politsei ei tea endiselt midagi. Meeleolu kõikjal ärev. Õhtul kella 1/2 paiku anti politsei poolt majast majja korraldus, et linn tuleb tunni jooksul inimestest tühjaks teha. Väljuda linnast kas Tallinna või Viljandi teed mööda või minna Toome varjendeisse. Punaarmee olla üsna lähedal (Liiva kõrts?) ja karta olla linna kahuritule alla võtmist. Linnast ei väljunud, vaid jäin hommikut ootama. Tähe tänavat mööda voorib vahetpidamatult inimesi, kandes kätel või seljal või vedades jalgratastel suuremaid ja vähemaid kompse ja kohvreid.[…]

saatuseaasta 1944>> Ameeriklased aitasid põgeneda eestlastel, kes olid nende liitlase Stalini vastased

Pisut enam kui aasta enne Teise maailmasõja lõppu loodud USA Sõjapõgenike Komitee abiga pääses hulk eestlasi edasi tungiva Punaarmee eest Rootsi põgenema. Nii jõudis läände ka üks Riigi Teataja, kus kuulutati välja Otto Tiefi valitsus, mis hoidis alal meie riiklikku järjepidevust.

Alates 1943. aasta sügisest otsis tuhandeid eestlasi võimalusi natside okupatsiooni all olevast Eestist Soome või Rootsi põgeneda. 1944. aasta alguses alanud Punaarmee pealetung Eesti piiridel aktiveeris uue Nõukogude okupatsiooni kartuses põgenemisi veelgi. Salajaste põgenike ülevedajad küsisid reisi eest küllalt suuri summasid. Lisaks tegelesid põgenike üleveo korraldamisega eestlaste ühendused, eelkõige Eesti Abistamisorganisatsioon, Eesti Komitee jt. Arvuliselt väike, kuid poliitiliselt oluline osa põgenikest jõudis Rootsi Ameerika Ühendriikide sõjapõgenike abistamise programmi toel. Programmi põhieesmärgiks on peetud Euroopa juutide päästmist natside käest, kuid sel oli tugev seos ka Ameerika luurega. Loe edasi Postimehes…

Meelis Saueauk

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.​

16. august,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Hommikul selgub, et evakueerida tahtvaid on Tartu Linnakoolivalitsus omal algatusel registreerima hakanud. Polevat selleks veel lubagi või nõusolekut Soomest. Helanen olevat lubanud Tartu sõita, aga seni pole teda kusagil näha olnud.

Tähtvere park on omakaitsemeestest kubisev sõjalaager. Lõuna poolt tulevad üha ärevamad teated. Juba on Põlva, Urvaste ja Sangaste langenud. Nõukogude väed muudkui sõitvat tankidega. Vastupanevaid polevat kusagil. Samuti lähenevad nad Ahjale ja Võnnule.[…]

13. august,1944

Võrust saab «Eesti NSV ajutine pealinn» – sovetiseerimise algus

Nõukogude Informatsioonibüroo andis 1944. aasta 13. augusti õhtuses informatsioonis teada järgmist: «13. augustil jätkasid meie väed pealetungi lääne pool Pihkvat ja hõivasid tormijooksuga Eesti NSV maakonnalinna Võru ning vabastasid üle 60 asustatud punkti…» 

Iseenesest polnud selles põgusas teadaandes midagi erilist. Rinde ulatuses vabastati/vallutati neil päevil tuhandeid asustatud punkte, millest Infobüroo jooksvalt teada andis. Küll võib Võru vallutamist pidada Eesti ajaloos omamoodi oluliseks sündmuseks. Loe edasi…

Peeter Kaasik

12. august,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Hommikul läksin ETK kontori juurde. Seal sain marjaauto peale ja sõitsin Põltsamaale, kuhu saabusin kella 12 paiku. Teel kuulsin, et Nõukogude väed on 10 diviisiga lõuna pool Peipsit rinde läbi murnud ja juba Petserisse ja Vastseliinasse tulnud. Samuti sai teatavaks, et nad on Mustveesse tulnud üle Peipsi. Omakaitse mehed on kogu Eestis kokku kutsutud.[…]

10. august,1944

80 aastat tagasi: Lahingud jõuavad Lõuna-Eestisse 

Lahingud Eesti pinnal algasid juba 1944. aasta jaanuari lõpul, kui Punaarmee hõivas Narva-tagused alad ning veebruari alguses moodustus Narva jõe läänekaldal sillapea (Auvere platsdarm).

Saksa vägede kaitse Narva rindel siiski pidas ja pidas ka pärast seda, kui rinde õgvendamise käigus tõmbusid Saksa väed juuli lõpus Narva rinde põhjalõigus paarkümmend kilomeetrit läände. Augusti keskpaigast alates Punaarmee läbimurret looduslikult ja logistiliselt ebasoodsal Narva rindel ei üritanudki. Küll aga tekkis juulis otsene oht, et Punaarmee võib läbi murda Kagu-Eestis. See tõi kaasa ümberkorraldused vägede juhtimisel ning Eesti ala jagati kahe väejuhatuse vahel. 

Alates 12. juuli keskööst läks täidesaatev võim Eestis, Lätis ja Leedus armeede ülemjuhatajatele. Eesti mandriosas teostasid võimu Lõuna-Eestis (ja Põhja-Lätis) 18. armee ülemjuhataja ning Põhja-Eestis (Viru-, Järva- ja Harjumaa ning Tartumaa põhjaosa) armeegrupi Narwa juhataja (armee ülemjuhataja staatuses). Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann allutati otse väegrupi Nord ülemjuhatajale.

10. augustil 1944 alustas Puna­armee 3. Balti rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu, mis ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge üle Laura Petseri maakonnas ja Alūksne kuni Gulbene raudteesõlmeni Lätis. Liin paiknes Kagu-Eesti ja Kirde-Läti kõrgustikel ja pidi takistama sissetungi Kagu-Eestisse läbi Petserimaa ning edasitungi Põhja-Lätis, mis oleks ähvardanud Eestis asuvaid üksusi äralõikamisega.
Loe edasi…

Peeter Kaasik

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.​

10. august,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Mingi trükitud lendleht on liikumas Eesti rahvusliku päästekomitee poolt. Ühtegi nime ei leidu selles. Kes need päästjad on, ei tea. Näib olevat üks kahtlane kraam.[…]

3. august, 2024

SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Viimased sakslaste mobilisatsioonid 1944. aasta augustis

Mida halvemaks kujunes olukord rindel ja tagalas, seda enam taganes Saksa juhtkond otsusest mitte kaasata okupeeritud idaalade elanikkonda. Erandlikud olid okupeeritud alade seas omakorda veel Eesti ja Läti, kus hakati juba 1943. aastast mobilisatsioone korraldama.

Kuna vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni ebaõnnestus, siis juba 1943. aasta kevadel alustati Eestis kohustusliku tööteenistuse kattevarjus aastakäikude 1919–1923 varjatud mobilisatsiooniga. 1943. aasta novembris 1925. aastakäigu kutsealuste väkkevõtmisel sellisest «keerutamisest» loobuti, kuid kattevarjuks võib siiski lugeda seda, et mobilisatsiooni kuulutas 26. oktoobril 1943 välja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, kellel selleks mingeid õiguslikke ja ametikohast tulenevaid volitusi polnud. Kuid see andis siiski teatud propagandistliku viigilehe, et mobilisatsioon on eestlaste endi välja kuulutatud ja läbi viidud. 10. detsembril 1943 laienes mobilisatsioon veel 1924. aastakäigu kutsealustele, kuid kelle väkkevõtmine lükkus edasi 1944. aasta veebruari.
Loe edasi…

Peeter Kaasik

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

12. juuli,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Hakkasin täna rongil Tamsalu kaudu sõitma Järvamaale. Tuju on kuidagi kurb ja valuline. Meeleolu on rahva seas väga ärev. Vene väed on vaid 140 kilomeetrit Preisi piirist ja varsti on Baltimaad ära lõigatud. Paljud kavatsevad põgeneda Saksamaale. Küllalt on aga inimesi, kes ühelgi juhtumil ei taha sinna sõita. Mis seal peale alata. Kuuldavasti ei saa ka enam sõita.[…]

SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Lahingud Sinimägedes olid veriseimad, mis Eestimaa pinnal kunagi peetud

80 aastat tagasi jõudsid Teise maailmasõja lahingud Vaivara Sinimägedele. Kaks nädalat – 26. juulist kuni 11. augustini – kestnud Punaarmee massiivset pealetungi võib pidada ühtlasi veriseimaks lahinguks, mis Eesti pinnal on peetud. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Olgu kohe rõhutatud, et Sinimägede lahingut tuleks käsitleda üldmõistena ning seda saab eraldi lahinguks pidada vaid tinglikult: tegu oli vaid ühe episoodiga Leningradi rinde väekoondiste 24. juulil alanud pealetungist terve Narva rinde ulatuses Vasknarvast Narva-Jõesuuni.

Selleks hetkeks olid lahingud Narva rindel kestnud juba pool aastat. 5. veebruariks õnnestus Punaarmeel Narvast lõunas üle jõe tungida ja moodustada sillapea (Auvere platsdarm), jäädes järgnevatel kuudel ohustama Narva jõe põhjalõigus ja Narva sillapeal asuvate Saksa vägede lähitagalat, mille varustusteed olid surutud kitsasse koridori Auvere platsdarmi ja Soome lahe vahele.

Pärast Punaarmee pealetungi raugemist Narva rindel 1944. aasta märtsi keskpaigas alustas omakorda vastupealetungi Saksa armeegrupi Narwa XXXXIII armeekorpus, likvideerimaks ohtu Auvere platsdarmilt. 23. aprillil lõpetati pealetung suuremat edu saavutamata, lahingud Narva rindel soikusid ja algas positsioonisõda.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

11. juuli, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Üks Eestis pikemat aega viibinud Soome ametiisik jutustasid järgmist:

Eestis on meeleolu väga halb. See muutub päev-päevalt süngemaks, mida kiiremini enamlased Vilno, Kaunase ja Dünaburgi piirkonnas edasi jõuavad. Kardetakse Baltimaade äralõikamist ja kottijäämist. Meeleolu on halvendanud ka see, et Eesti rindelt rohkesti Saksa vägesid on ära viidud. Esimesed transpordid Saksa vägesid läksid siit Soome, ja läinud nädalal, teisipäeval ja kolmapäeval on Eestist 26 eseloni sõjaväge paisatud alla Vilno piirkonda. Tõsi — ka venelased on oma väeüksusi Narva juurest viinud Soome, kuid see ei vähenda inimeste kartusi, et olukord võib varsti jälle teise kuju võtta.[…]

6. juuli
saksamaale ümber asumine

Juba mõni aeg ilmus Eesti lehtedes järgmisi kuulutusi: “Õppige tundma Saksamaad! Raudtee võtab ühtelugu teenistusse uusi mees- ja naistööjõude igasuguse eelharidusega tööleasuja valikul ka Saksa riigiraudtee teenistusse Saksamaal. /…/” Nüüd kutsutakse inimesi raudteeteenistusse astuma ka raadio kaudu ja öeldakse, et perekonnad võidakse kaasa võtta. /…/  — Juba varemalt tehti eesti raudteelastele ettepanekuid evakueeruda koos perekondadega Saksamaale. Nähtavasti see ei annud tulemusi ja nüüd tehakse teistsugust värbamise propagandat.

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 20. osa. – Akadeemia, 1/2013

ajalugu> Rannarootslaste lahkumine mootorpurjekal “juhan”

“Sajandeid Eestimaal elanud rannarootslaste kogukonda puudutas Teine maalmasõda ja okupatsioonivõimude sammud suhteliselt veelgi rohkem, kui eestlasi. NSV Liidu sõjaväebaaside rajamine Eestisse 1939-1941 paiskas suure osa rannarootsi kogukonnast segi ja sundis nad kodudest lahkuma. 1940. aastal esitas peaaegu 8000 rannarootslast Nõukogude võimudele taotluse väljarännuks Rootsi, kuid loa said vaid käputäis. Saksa ülemvõimu kehtestamisel tehti uus katse.

1944. aasta juunis algas rannarootslaste üldine evakueerimine Rootsi mootorpurjekaga „Juhan”.”

Loe edasi…

Ivari Rüütli

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

27. juuni, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Põltsamaal sain teada ka kurva uudise: vend Eduard ei ole pääsenud Soome, vaid et ta arreteeriti merel juba kuu aega tagasi ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Seda ei teadnud alguses keegi, mispärast ei saadud talle midagi vanglast saata. Ta abikaasa pääsis mõni päev hiljemalt lastega Soome, kus tema seisund on alguses väga raske. Organiseerisin vennale paki saatmise.[…]

22. juuni, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

Hommikupoolik oli palju askeldamist. Kell 14 hakkasin sõitma Põltsamaale. Sain ühele veoautole, millega sõitsin Laevani. Sealt edasi läksin paar kilomeetrit jala. Siis tuli järjekordne veoauto ja võttis  minu peale ning viis kuni Pikknurmeni. See veoauto oli rahvast täis. Teiste seas oli üks sõdur – eestlane, kes väga avalikult olevat korda ja sakslasi sarjas. Ta ütles: „Näete, kui kõhn ma olen. Süüa ei ole. Kõik pean kodus normiks viima. Kõik, mis mul viia on, on juba viidud. Nüüd pean hakkama oma lapsi otsast normiks viima.“ Keegi küsis, et kust neid sakslasi ometi nii palju tuleb? Kõneleja vastas, et sakslased on leiutanud haudumismasina, millega inimesi välja hautakse. Üks haudumismasin haub kahe nädala jooksul 2000 sakslast välja. Miks neid ei pea siis palju olema. Kogu sõitjaskond muudkui naeris ja ilmselt kajastas kõneleja kõigi seisukohti.[…]

16. juuni

Tuhanded eestlased küüditati sõja eel Siberisse, kus nad elasid teadmatuses kodumaal toimuvast. Erna Nagel küüditati 14. juunil 1941, ta hukkus Siberis 1945. aastal kodumaale jõudmata.

Erna Nageli päevik. Olen kui päike ja tuul. Hotpress kirjastus

Palavikku on juba veidi vähem, 37,3-37,1 °C, aga pea on endiselt valu täis ja tööle minekust ei tule ikka veel midagi välja. Püüan siiski veidi üleval olla, kirjutan päevikut. Kuid varsti väsin. Millal lõpeb see meie piinarikas elu? Ei jõua enam teha seda rasket tööd.

Jutte liigub kõvasti passide saamisest, meie äraviimisest, kuid kuidas neid uskuda?

Hoian pead kinni. Vahel nagu ei tahakski kergemat tööd. Olgu siis Siber, eht Siber.

5. juuni

Allpool järgnevad andmed, mis on saadud usaldatavatelt isikutelt, kes on saabunud Soome sakslaste loal. Osa andmeid on saadud kirja teel:

Admiral Pitka on võtnud nüüd uued noodid peale. Ta käib ringi ja levitab Soome kohta imelikke teateid. Ta mustab Soome sisemisi olukordi ja seletab, kui suures vaesuses Soome pidavat siplema. Saab ikka enam selgemaks, et sakslased tahavad Pitkat kasutada propagandaks Soome põgenemise vastu ja et tema seletused ja kõnelused on määratud esijoones Eesti vabatahtlike üksuse laostamiseks Soomes.
/…/
Ärevust on tekitanud inimeste hulgas kuuldus, et sakslased viimasel ajal jälle jätkavad ettevalmistusi selleks, kui peaks vajalik olema tagasi tõmbuda Eesti piirkonnast. Sakslased olevat koostanud nimekirja, keda neil olevat kavatsus endaga kaasa võtta. See nimekiri sisaldavat 4500 nime ja sinna olevat võetud sakslaste hinnangu kohaselt sakslastele sõbralikud ja neile ustavalt kaasa töötanud inimesed. Nüüd on ärevust palju, sest mõned, kes näiliselt on olnud sakslastele sõbralikud ja kes nendega sugugi ei taha kaasa minna, kardavad, et nad võib-olla on sattunud sakslaste nimestikku. On küllalt selliseid “konjunktuuri rüütleid”, kes tahavad iga valitsusvõimuga heas vahekorras olla ja kes peavad oma tulevasele karjäärile kahjulikuks, kui sakslased neid oma sõpradena on ära märkinud.

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 11/2012

31. mai

Alljärgnevad teated on isikult, kes mõned päevad viibis Tallinnas, sõites Helsingist ja tulles tagasi sakslaste loal:

“Tallinnas küsisid kõik, kellega kokku puutusin, kas olid need siis haritlased või lihtsad inimesed, et kas ma võin öelda, milleks Pitka tuli kodumaale. Nad ei oska seda kuidagi seletada ja arvavad, et selle taga peab midagi peituma.
Muide — Pitka oli vahepeal vait, kuid laup. 27. mail ta avaldas ühe üleskutse eesti naistele, see ilmus Eesti lehtedes, milles ta manitseb neid, et nad mõjutaksid oma mehi, et need ei pruuliks enam puskarit. /…/
Pitka ütles veel üleskutses, et end varjajatel ei pruukivat ülesandmisel ja väljatulekul midagi karta, sest “ametivõimud suhtuvad neile amnestia andmisega andestavalt ja sellega on karistuse kartusel kõrvalehoidmise põhjus kadunud”. See on esimest korda, kus avalikult kõneldakse mingist amnestiast. Ametlikult ei ole sellest keegi teatanud.
Pitka kohta on veel kuulda, et teda olevat rakendatud mingi mereluure- või võitlussalga moodustamisele ja et ta olevat sel otstarbel viibinud ka Peipsi ääres. Kas need kuuldused tõele vastavad, selle kohta ei saanud kinnitust.”

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 11/2012

80 aastat tagasi> 1944. aasta mais algas eesti poiste värbamine lennuväe abiteenistusse

“Et vabastada sõjaväekohuslasi tagalateenistusest, andis Adolf Hitler 20. septembril 1942 käsu alustada noorte värbamist lennuväe abiteenistusse. Meeskonnad värvati Saksamaal kesk- ja tööstuskoolidest ning paigutati kodulinnas õhutõrjepatareidesse.”

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

24. mai

Kogu päev oli mul tegemist Tallinnas. Käisin Eesti Kirjastuses. Vend Eduard ei ole mul enam seal. Läks maapakku viimaste sündmustega seoses, s.t. vangistamisega. Tallinnas on vangistatud üle 300 inimese. Neist hoitakse osa Tõnismäel kinni, osa Patareis. Viimaste seisund on väga raske. Enamasti kõiki neid vangistamisi põhjustas E(rnst). Kull oma lohakusega. Tema käest olevat kätte saadud hulga kompromiteerivat materjali. Asi võivat paljudele väga halvasti lõppeda.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

21. mai

[…] Tartus Kastani tänavas liigub pikkamisi mitu plaanvankrit sõjapõgenikke. Kurb on vaadata nende tõsiseid valust vaevatud nägusid. Ei unune ühe väikese armsa tütarlapse nägu, kes mulle vahetpidamata kurvalt otsa vaatab. Mida peavad nüüd väiksed lapsedki kannatama. Oleksin talle midagi ulatanud, aga mul ei juhtunud midagi kaasas olema. Ja siis kadus ta nagu kaugusse.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

20. mai

Ossi, Arnold, lukussepp Tallinnast, sünd. 1923. a. Pruul, Karl, raudteelane, pärit Saaremaalt, sünd. 1901. a. Saabusid Soome 18. mail salaja.
Pitka tulek (Eestisse) äratas üldist imestust. Üks ütelus liigub ringi: “Kanadalane Pitka tuli sakslasele Mäele külla ja meil ei ole nendega midagi tegemist.” Pitka omal ajal, kui ta poliitiline tegevus ja erakonna asutamine oli kodus viltu läinud, jättis kodumaa maha ja sõitis Kanada põlismetsa. Kui ta kangekaelsus oli järele annud, tuli ta sealt tagasi.

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

18. mai

/…/ Metsas juhtus ööbima ja hulkuma külavanema lehm. Pidasime kurja nõu ning lüpsime ta ära. Oli nii hea eine, soe piim kaasavõetud leivaga. Milleks kõigeks me siin küll valmis pole! /…/

Tuhanded eestlased küüditati sõja eel Siberisse, kus nad elasid teadmatuses kodumaal toimuvast. Erna Nagel küüditati 14. juunil 1941, ta hukkus Siberis 1945. aastal kodumaale jõudmata.
Erna Nageli päevik. Olen kui päike ja tuul.
Tartu, 2007

13. mai

Sepp, August, s. 1907, lukussepp Tallinnast, tehas “Franz Krullist”. Saabus Soome 5. mail:

Mina isiklikult olen viimase kolme aasta jooksul saanud omale osta ainult paar sokke ja paar kalosse. Toitlustamine oli viimasel ajal vilets, saime ainult leiba ja turska. Kartsin, et viiakse Saksamaale. Elu on pommitamise läbi segamini löödud. Korterit ei ole. Mitmed perekonnad pigistatakse väikestesse ruumidesse kokku. Sakslased aga elavad endiselt lahedasti terveks jäänud ruumides. Neid ei pressi keegi koomale. Otsustasin siis siia tulla, ehk on siin kergem hingata. Inimene otsib kus parem, kala kus sügavam. Minu olukord oli kodus tõesti võimatuks muutunud.
Kodus liikus viimasel ajal jutte, et Rootsi põgenenud eestlased antakse Vene saatkonnale välja ja see siis otsustab, kas saadab Venesse, jätab sõja lõpuni Rootsi või laseb maha. See jutt oli vist hirmutuseks lendu lastud. (Jutt on tekkinud nähtavasti sel põhjusel, et Rootsis Vene saatkond protestis, et meie saadik Laretei käis Eesti põgenikega läbi; saatkond pakkus eestlastele Vene passe; protesti üheks põhjuseks oli see, et Lareteile keelati Rootsi võimude poolt eestlaste laagris käia; eestlastest ei ole ükski Vene passi võtnud. V. K.)

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

6. mai

Eestis nähtavasti on alganud uus terrorilaine põgenemiste vasta Soome ja Rootsi. “Eesti Sõnas” 5. mail 1944 on esimest korda praeguse okupatsiooni kestel toodud sõnum, et ühte meest on karistatud eestlaste ülevedamise pärast Soome surmanuhtlusega. Seni oli olnud selle eest vähemaid karistusi ja kunagi ei olnud nimetatud Soomet. /…/
Saksa erikohus Tallinnas arutas Tallinnast pärit oleva 35-aastase tisleri Johannes Reispassi süüdistusasja. 1943. a. septembrist kuni detsembrini on Reispass aidanud 150 isikul tasu eest sõita mitteseaduslikul teel Soome. /…/ Mitteusaldusväärsed, poliitiliselt kahtlased, töökohustuse eest põgenejad ja seadustega vastuollu sattunud isikud on tema kaudu pääsenud ilma kontrollita üle piiri, mis on sõja oludes lubamatu. Kohus mõistis süüdlase kui kahjuri organiseeritud inimestesalaveo pärast surma.”
See protsess on muidugi tehtud teistele hoiatuseks./…/ Küll on see protsess ühenduses üldise aktsiooniga, mille järelduseks on praegused vangistamised.

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

29. aprill

Kui admiral Joh. Pitka sai sakslastelt loa Eestisse sõita (22.aprillil), on ta kuuldavasti saanud eriloa, et võib kahe nädala jooksul tagasi Soome sõita, kui tal Eestis ei meeldi.
Nagu selgub, on teda juba hakatud Eestis propaganda otstarveteks ära kasutama. /…/ Pitkat kasutatakse ilmselt, et kõigile Soome põgenenud eestlasile nii-öelda kaikaga pähe anda ja neid mustata. Kuid see ei ole hästi võimalik, sest üldiselt on teada, et Soome on põgenenud palju neid, kelle elu vangistusähvardusel ja muil põhjusil tehti kodumaal võimatuks. “Eesti Sõnas” nr. 96 on avaldatud ka juhtkiri Joh. Pitka saabumise puhul, kus õige toorelt materdatakse Soomes viibivaid eestlasi.
Et Joh. Pitkat varemalt tunti Inglise sõbrana /…/ siis loomulikult temalt taheti kuulda midagi Inglise vastast. Seda ka saadi./…/: “Minu arvates on kommunistlik hädaoht inimkonnale ja tsivilisatsioonile suurem kõigist hädaohtudest, mis kunagi on sellel planeedil inimkonda ähvardanud. See ei ole mitte ainult Ida-Euroopa rahvaste, vaid kogu Euroopa tsivilisatsiooni häving, kui bolsevism Euroopas võimule pääseks. Bolševismi aitajad kannataksid lõpuks samuti selle all kui selle vastu võitlejad. Sellepärast pean ma liitlaste kaastööd ja toetust bolsevismile lausa nende eneste poomisköie keerutamiseks.”

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

23.-24. aprill

23. aprill. Uus Jüripäev. Tegin kõvasti tööd oma paberite sortimisel. Pooled paberid, mis olid aastate kestel kogunenud, põletasin. Küll olid rotid hirmsat tööd teinud paberite kallal. Eriti kirjavahetusest on kahju. Minu pool käis E. Laugaste. Inimeste arreteerimise peamiseks põhjuseks on, nagu nüüd selgunud, suhted ja kirjavahetus Soomega. Kuuldavasti on üle maa arreteeritud 300 inimest.
24. aprill. Terve hommikupoole sortisin ja põletasin pabereid.

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

21. aprill

Sai teatavaks, et arreteeriti rida Tartu kodanikke, nagu E. Kull, R. Bernakoff, V. Hiie, H. Moora, prof. Kaasik, pastor Tammur, J. Lill, üliõpil Kriisa jne. Põhjused kuuldavasti peituvad Rootsi ja Soome suhetes, ka rahvuslikus hoiakus.[…] Õhtupoolikul läksin maale Pilka asundusse – Luunja suunas, läksin jala. Igal pool tee ääres tehakse punkreid ja kaitsekraave. Sõja ligiolek on ilmne. Ööseks jäin Pilkale – Kõrgvee perekonda. Pommitamisel on ka siia pomme langenud.

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

saatuseaasta 1944> Jüri Uluots hakkab täitma presidendi kohuseid

“Aprillis jätkus Teise maailmasõja rinnetel punaväe pealetung. Kuu alguses siseneti Rumeenia piiridesse, järgnevalt vallutati tagasi Odessa ja kuu lõpuks peaaegu kogu Ukraina. Jätkusid ka liitlaste pommirünnakud Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia linnadele. Väidetavalt heideti kuu jooksul alla kokku üle 81 tuhande tonni pomme.

Eesti suunal hakkasid Punaarmee Leningradi rinde vägede katsed Narva rindel Saksa armeegrupi Nord positsioonidest läbi murda soikuma. Sakslased omakorda üritasid vastupealetungidega likvideerida Narvast edelas üle jõe tunginud punavägede Auvere platsdarmi, mis aga mõlemapoolsetele rasketele kaotustele vaatamata siiski ei õnnestunud. Kuu lõpuks lahingud Narva rindel vaibusid ja kuni juulikuuni jätkus siin positsioonisõda. “

Meelis Saueauk

Loe edasi…

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

16. aprill

Pedaja[s], Omakaitse kompanii päälik Kolgalt põhjarannikult, aukraadilt leitnant. On olnud algusest peale Omakaitses, ühtlasi Kolga valla sekretär. 

Pidi kodumaalt lahkuma, kuna tema kohta oli antud vangistamiskäsk inimeste Soome aitamise pärast. Saabus Soome 16. aprillil.

“Mobiliseerituist moodustatud eesti tagavarapataljonid on allutatud SS-väele. Et SS-is võivad olla ainult vabatahtlikud, siis on ka tagavara osade liikmeilt võetud allkirjad, et nad on vabatahtlikult astunud sõjaväkke.

Minu teadete kohaselt tuli mobilisatsiooniga kokku 34 000 meest. Osa on nüüd laiali läinud, paljud omavoliliselt, eriti Tallinnast pommirünnaku järel. Peale 34 000 mobiliseeritu ja kokku tulnu oli veel paarkümmend tuhat ajapikenduse meest. […]

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

9. aprill

Olen kogu päeva õe Teele juures. Õhtupoolikul tuli siia ümbruskonna talumehi. Joodi pühade puhul viina ja õlut ning vesteldi sõja ja poliitika teemal. Kogu maarahva mentaliteet on kindel. Keegi ei mõtlegi sõjarinde liginedes oma kodust lahkuda. Kõik mõtlevad paigale jääda ning kui vaja, siis pelgupaika otsida metsades ja varjendites. See on õige vaade. Eesti rahvas ei ole kunagi oma kodumaalt lahkunud ega lahku ka nüüd. Kogu rahva suhtumine sakslastesse on väga vaenulik.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

8. aprill

Jälle rõõmus üllatus – saime kirja onu Villult, kes viibis ka pärast Narva purustamist oma kodulinnas rindel.
Narva on üksainus suur rusuhunnik – kirjutas ta -, vaid peatee viib sealt läbi. Kui külvata sinna mets, ei usu keegi, et siin kord linn on olnud!
Meie maja olla seisnud ainukesena seal rajoonis. Villu õngitses sealt välja oma saapad, ning lubas saata postiga siia mu pildialbumid, mis ta toast leidnud.

Saima Parbo. Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

4. aprill

/…/ Elatakse praegu lootusest, et tulevik olevikust mitte halvem ei oleks. Üldiselt loodetakse, et meie rindel kommuniste suudetakse kinni pidada, kuid on ka neid, kes kardavad, et kommunistid siia tagasi tulevad. Kuid iga öö tulekut kardetakse Vene lennukite pärast, mille tõttu elatakse elu ja surma vahenditus ligiduses. /…/ Ka sakslaste keskel on defaitiste, kes ei usu Saksa võidusse. Need sosistavad tasahiljukesi, et enamlased tulevad siia tagasi, ja soovitavad Saksamaale asuda ega mõtle sellele, et enamlased võivad ka sinna järele minna, kui neid siin ei jõuta kinni pidada.

Ado Köögardali päevaraamat 1944

80 aastat tagasi> Tartut tabab punalennuväe pommirünnak

“1942. ja 1943. aastal olid Nõukogude kauglennuväe rünnakud Eesti kohal võrdlemisi harvad ja mitte kuigi massiivsed. Pigem oli see kantud soovist häirida vastase tagalat, hoida elanikkonda hirmu all ning sundida sakslasi hoidma tagala tööstus- ja transiidikeskuste ning lennuväljade kaitsel õhutõrgevahendeid. Olukord muutus 1944. aasta veebruaris, kui lahingud olid jõudnud Eesti piiridele. See tõi järgnevatel kuudel kaasa Nõukogude kauglennuväe reidid Eesti kohal. Löökide põhiraskus oli suunatud Narva rindele ja selle lähitagalale, kuid need tabasid ka Tapat (raudteesõlm), Petserit, Jõhvit, Mustveed (Peipsi flotilli kodusadam) jm asulaid. Kõige kaugem sihtmärk sakslaste tagalas oli Tallinn, millele anti massiivne löök 9./10. märtsil.”

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

28. märts

/…/ Eelmöödunud ööl on Tartut pommitatud, igatahes on Tartust tapa poole väljunud reisjad ühest jaamast Tartu pool tulekahju näinud. Ühe jutu järele tehtud Tartu maatasa nagu Tallinn, teise jutu järele on sääl ainult mõned tulekahjud olnud ja kannatanud eriti Tööstuse tänav./…/
Eile õhtul telefoneeris mulle Ranna algkooli juhataja Torn, kes täidab Ranna koguduse köstri kohuseid, ja Ranna koguduse juhatuse esimees Meriküll, et Ranna koguduse õpetaja O(skar) Puhm on „jalga lasknud“, see tähendab, kuhugi üle mere sõitnud, räägitakse, et Rootsi. Mis motiividel ta põgenes, ei tea, arvatavasti kabuhirmus venelaste ees, s.o. kartes oma kalli elu pärast. Hää oli, et läks, sest ta oli esimene õpetaja minu praostkonnas, keda ma oleksin karistama pidanud praosti korralduste mittetäitmise tõttu. Karistamisest ei tunne mina aga iialgi hääd meelt. /…/

Ado Köögardali päevaraamat 1944

Nõukogude lennuväe rünnakud Eestis 1944. aasta märtsis

„Kui sakslaste pommirünnak Coventryle, milles hukkus 380 inimest on tunnistatud kuriteoks, on raske mõista, miks ei peaks samamoodi klassifitseerima brittide rünnakuid Kölnile, Hamburgile, Kasselile, Berliinile ja Dresdenile. Moraali alal ei anna kaks halba kokku head ning jutud õigustatud vastulöögist ei pea lähemale uurimisele vastu.“

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

16. märts

Täna saabus Jollasesse 19 inimest, kes on pärit peamiselt Tallinnast. Nad on enamikus kõik lahkunud Tallinnast 13. märtsil, seega peale Tallinna pommitamist. Tulijate hulgas on Tallinna linna kauaaegne arhitekt [Herbert] Johanson abikaasaga ja mereväe reservkapten-leitnant Joh. Treiberg, tuntud Tallinna kodanik — mõlemad vanemad mehed. Nad siirduvad Rootsi. Tulijate hulgas oli ka üks noorem mees põlevkivitööstusest. Nende teated on järgmised: […]

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

15. märts

On kell 3 hommikul, kui jõuame pärast ööpäevalist sõitu Viljandi jaama. Et on alles päris pime, peame ootama valget teele asumiseks 4 kilomeetrit linnast välja.

Loe edasi…

13. märts

Kartes, et sarnane rünnak võiks korduda, otsustasime evakueeruda Viljandi.

On juba õhtu, kui jõuame jaama ja hakkame ootama Viljandi rongi. Saabub öö, selge ja valge, kui rong sõidab ette. Saame õnnelikult oma pakid vagunisse ja peagi alustab rong meie kergendusohete saatel sõitu. Väike Oti on haige, me seame teda võimalikult mugavalt lamama.

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

9. märts

Õhtul kell pool 7 kostab äkki õhualarmi katkendlik vile, millele kohe järgnevad plahvatuse mürinad. Õhurünnak! Kui palju sai neid Narvas läbi elatud – nii palju, et ei tunne enam vähimatki hirmu! Lükates pimenduskatted eest, pimestun väljast hoovavast valgusest. Need on „jõulupuud“, loendamatud valgustuspallid! Meenub Narva. Kas käib Tallinna käsi samuti?

Loe edasi…

7. märts

Tallinna lehes seisis:

6. märtsil ründasid vaenlase lennukid Narva linna, jättes pärast 9 tundi kestnud pommitamist linnast järele vaid rusu- ja tuhahunnikud. Üks ajalooline linn langes rusudesse. Esialgu olin võimetu mõtlema. Mu kodu – mu kodu, nad on hävitanud sinu! Kodu, mis olid mulle nii kallis! Olen kaotanud kaks kallimat – isa ja nüüd ka kodu! Oh see ei või, ei, see ei või võimalik olla! Mida rohkem mõtlen, seda valusam tundub see! Ei, ma ei taha mõelda, tahan pigistada silmad kinni ja kujutleda, et see on vaid õudne unenägu! – Kuid ma ei saa lahti tõelisest!

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

6. märts

Isik, kellel on teenistuslikke asju Helsingis ajada ja kes laupäeval Tallinnast välja sõitis, tõi järgmisi andmeid. Ta on rahvuselt eestlane, on võrdlemisi hästi informeeritud ja hindab sündmusi teatud kriitikaga, nii et tema andmed on enam-vähem kontrollitud. Ta seletas:

Loe edasi…

24. veebruar

„Sakslased kõnelevad koos omavalitsuse meestega, et tuleb sõbralikke suhteid maa pärisrahvaga soetada. Hakatakse jälle Eesti endiseid poliitikategelasi ülistama. /…/ Kõik see tuli ka nüüdsel ebaharilikul ja tasakaalutul ajal kodumaale täiesti ootamatult. Kodumaalt eemalviibijad ei tea, et K. Pätsi, J. Tõnissoni, kindral J. Laidoneri ja paljude teiste iseseisvusaegsete tuntud tegelaste nimesid ei ole enamlaste ega ka Saksa okupatsiooni kestel lubatud avalikult nimetadagi.

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

19. veebruar

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas:

‘Meeleolu on lohutamatu. Kui läheme koos kaotaja poolega, sammume hukkumisele vastu, ja punaste juure jäämisel ootab samuti kõiki sama saatus.

Loe edasi…

11. veebruar

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

‘Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas: […]

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

8. veebruar

Ometi võimalus jätta seljataha selle maakoha! Istume ühe eraauto veokastis ja liigume Jõhvi poole, kust kavatseme edasi Tallinna pääseda. On haruldaselt külm õhtu. Kuuvalguses särab lumi kui hõbe. Ilus, nii jumalikult ilus! Meie silmad on aga pimedad sellele. Tunneme ainult, et on külm, kohutavalt külm!

Loe edasi…

Jüri Uluotsa raadioesinemine ja 1944. aasta üldmobilisa- tsioon

„Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.“

Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu-ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

7. veebruar

Rahu on kadunud. Kuuldavasti on vaenlane 10–12 km kaugusele meist õhudessandi teinud. Siin, metsa sees, kajab kuulipilduja ragin nii valjult, nagu oleks lahing ainult mõnesaja meetri kaugusel. Kõige hullem, et see näib lähenevat iga tunniga!

Juba lendavad siiagi esimesed lennukid. Pommiplahvatustest lööb maja kõikuma ning värisema. Asume jälle sõjakärinas.

80 aastat tagasi: Esimesed lahingud Eesti pinnal 1944. aasta veebruari alguses

1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni (14. jaanuar–1. märts), mille eesmärgiks oli väegrupi Nord armeede (16. ja 18.) purustamine või eraldamine väegrupist Mitte ning Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine. Operatsioon jagunes omakorda mitmeks löögisuunaks, millest Eestit puudutas Kingisepp–Gdovi pealetungioperatsioon (1. veebruar–1. märts 1944), millest esimeses järgus võtsid osa Leningradi rinde 42. armee ja 2. löögiarmee. 42. armee suunas peale Narva jõeni jõudmist oma pealöögi piki Peipsi idakallast, 4. veebruaril vallutati Gdov ja veebruari keskel korraldati dessantoperatsioon üle Lämmijärve Lõuna-Eestisse. Seda episoodi siinkohal ei käsitleta.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

1. veebruar

Veel viimne pilk kodule ja juba vurab auto maanteel. – Ärasõit! Istume siin: ema, 7-aastane onupoeg Oti ja mina; bensiinilaadungiga autos, kuhu saime juhuslikult.

Maantee on neljalt realt täis põgenikke, kes jala, kes hobusega, vankrile laotud tähtsam kraam ja vankri taha seotud lehm.

Loe edasi…

Lahingud jõuavad Eesti piiridele

1944. aasta talvel jõudis Punaarmee rinne taas Eesti piiridele. Suve lõpuks oli selge, et Punaarmee vallutab Eesti uuesti ja kommunistlik terror jätkub sealt, kus see 1941. aasta suvel katkes.

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde väekoondised Leningradi–Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni kindralkolonel Walter Modeli juhitava Saksa väegrupi Nord vastu.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

31. jaanuar

Sõjatuled on kohutavalt lähenenud, kuid pool Narva elanikkonnast on kangekaelselt otsustanud paigale jääda, hoolimata käsust.

Siis saabus õudseim öö, mis otsustas me saatuse. Juba õhtul seati Narva ümbrusesse üles kahureid ning videvikuks muutudes läks lahti möll. Asusime täiesti sõjakärinas. Edasi-tagasi üle linna lendavad kuulid. Taevas oli kui tulemeri. See on ilus, kuid õudne vaatepilt. Lennukipommide plahvatused õõtsutavad maja, kui oleks see papist! Varsti puhkevad tulekahjud. Üksnes Narva ümbruses võib loendada 7–8 kuma. On karta, et venelane marsib juba enne hommikut sisse. Sel ööl otsustasime, et lahkume järgmisel hommikul, kui pole juba hilja. Vanaisa ja vanaema jäävad aga sellest hoolimata kohale.

Nii algas meie sõjarännak.