Saatuseaasta 1944

Saatuslikul 1944. aastal luhtusid Otto Tiefi valituse katsed Eesti Vabariigi iseseisvust taastada. 1944. aasta jaanuaris algas Nõukogude Liidu vägede sissetung Eestisse, mis põhjustas elanikkonnas hirmu Saksa okupatsioonile (1941-1944) eelnenud Nõukogude Liidu võimu taaskehtestamise ees. Nende sündmuste ajel põgenes Eestist umbes 70 000 – 80 000 inimest.

Siin saate lugeda 1944. aasta sündmuste tunnistajateks olnud inimeste päevikusissekandeid ning toimunut analüüsivaid ajaloolaste artikleid.

Juuni

5. juuni

Allpool järgnevad andmed, mis on saadud usaldatavatelt isikutelt, kes on saabunud Soome sakslaste loal. Osa andmeid on saadud kirja teel:

Admiral Pitka on võtnud nüüd uued noodid peale. Ta käib ringi ja levitab Soome kohta imelikke teateid. Ta mustab Soome sisemisi olukordi ja seletab, kui suures vaesuses Soome pidavat siplema. Saab ikka enam selgemaks, et sakslased tahavad Pitkat kasutada propagandaks Soome põgenemise vastu ja et tema seletused ja kõnelused on määratud esijoones Eesti vabatahtlike üksuse laostamiseks Soomes.
/…/
Ärevust on tekitanud inimeste hulgas kuuldus, et sakslased viimasel ajal jälle jätkavad ettevalmistusi selleks, kui peaks vajalik olema tagasi tõmbuda Eesti piirkonnast. Sakslased olevat koostanud nimekirja, keda neil olevat kavatsus endaga kaasa võtta. See nimekiri sisaldavat 4500 nime ja sinna olevat võetud sakslaste hinnangu kohaselt sakslastele sõbralikud ja neile ustavalt kaasa töötanud inimesed. Nüüd on ärevust palju, sest mõned, kes näiliselt on olnud sakslastele sõbralikud ja kes nendega sugugi ei taha kaasa minna, kardavad, et nad võib-olla on sattunud sakslaste nimestikku. On küllalt selliseid “konjunktuuri rüütleid”, kes tahavad iga valitsusvõimuga heas vahekorras olla ja kes peavad oma tulevasele karjäärile kahjulikuks, kui sakslased neid oma sõpradena on ära märkinud.

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 11/2012

Mai

31. mai

Alljärnevad teated on isikult, kes mõned päevad viibis Tallinnas, sõites Helsingist ja tulles tagasi sakslaste loal:

“Tallinnas küsisid kõik, kellega kokku puutusin, kas olid need siis haritlased või lihtsad inimesed, et kas ma võin öelda, milleks Pitka tuli kodumaale. Nad ei oska seda kuidagi seletada ja arvavad, et selle taga peab midagi peituma.
Muide — Pitka oli vahepeal vait, kuid laup. 27. mail ta avaldas ühe üleskutse eesti naistele, see ilmus Eesti lehtedes, milles ta manitseb neid, et nad mõjutaksid oma mehi, et need ei pruuliks enam puskarit. /…/
Pitka ütles veel üleskutses, et end varjajatel ei pruukivat ülesandmisel ja väljatulekul midagi karta, sest “ametivõimud suhtuvad neile amnestia andmisega andestavalt ja sellega on karistuse kartusel kõrvalehoidmise põhjus kadunud”. See on esimest korda, kus avalikult kõneldakse mingist amnestiast. Ametlikult ei ole sellest keegi teatanud.
Pitka kohta on veel kuulda, et teda olevat rakendatud mingi mereluure- või võitlussalga moodustamisele ja et ta olevat sel otstarbel viibinud ka Peipsi ääres. Kas need kuuldused tõele vastavad, selle kohta ei saanud kinnitust.”

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 11/2012

24. mai

Kogu päev oli mul tegemist Tallinnas. Käisin Eesti Kirjastuses. Vend Eduard ei ole mul enam seal. Läks maapakku viimaste sündmustega seoses, s.t. vangistamisega. Tallinnas on vangistatud üle 300 inimese. Neist hoitakse osa Tõnismäel kinni, osa Patareis. Viimaste seisund on väga raske. Enamasti kõiki neid vangistamisi põhjustas E(rnst). Kull oma lohakusega. Tema käest olevat kätte saadud hulga kompromiteerivat materjali. Asi võivat paljudele väga halvasti lõppeda.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

21. mai

[…] Tartus Kastani tänavas liigub pikkamisi mitu plaanvankrit sõjapõgenikke. Kurb on vaadata nende tõsiseid valust vaevatud nägusid. Ei unune ühe väikese armsa tütarlapse nägu, kes mulle vahetpidamata kurvalt otsa vaatab. Mida peavad nüüd väiksed lapsedki kannatama. Oleksin talle midagi ulatanud, aga mul ei juhtunud midagi kaasas olema. Ja siis kadus ta nagu kaugusse.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

20. mai

Ossi, Arnold, lukussepp Tallinnast, sünd. 1923. a. Pruul, Karl, raudteelane, pärit Saaremaalt, sünd. 1901. a. Saabusid Soome 18. mail salaja.
Pitka tulek (Eestisse) äratas üldist imestust. Üks ütelus liigub ringi: “Kanadalane Pitka tuli sakslasele Mäele külla ja meil ei ole nendega midagi tegemist.” Pitka omal ajal, kui ta poliitiline tegevus ja erakonna asutamine oli kodus viltu läinud, jättis kodumaa maha ja sõitis Kanada põlismetsa. Kui ta kangekaelsus oli järele annud, tuli ta sealt tagasi.

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

18. mai

/…/ Metsas juhtus ööbima ja hulkuma külavanema lehm. Pidasime kurja nõu ning lüpsime ta ära. Oli nii hea eine, soe piim kaasavõetud leivaga. Milleks kõigeks me siin küll valmis pole! /…/

Tuhanded eestlased küüditati sõja eel Siberisse, kus nad elasid teadmatuses kodumaal toimuvast. Erna Nagel küüditati 14. juunil 1941, ta hukkus Siberis 1945. aastal kodumaale jõudmata.
Erna Nageli päevik. Olen kui päike ja tuul.
Tartu, 2007

13. mai

Sepp, August, s. 1907, lukussepp Tallinnast, tehas “Franz Krullist”. Saabus Soome 5. mail:

Mina isiklikult olen viimase kolme aasta jooksul saanud omale osta ainult paar sokke ja paar kalosse. Toitlustamine oli viimasel ajal vilets, saime ainult leiba ja turska. Kartsin, et viiakse Saksamaale. Elu on pommitamise läbi segamini löödud. Korterit ei ole. Mitmed perekonnad pigistatakse väikestesse ruumidesse kokku. Sakslased aga elavad endiselt lahedasti terveks jäänud ruumides. Neid ei pressi keegi koomale. Otsustasin siis siia tulla, ehk on siin kergem hingata. Inimene otsib kus parem, kala kus sügavam. Minu olukord oli kodus tõesti võimatuks muutunud.
Kodus liikus viimasel ajal jutte, et Rootsi põgenenud eestlased antakse Vene saatkonnale välja ja see siis otsustab, kas saadab Venesse, jätab sõja lõpuni Rootsi või laseb maha. See jutt oli vist hirmutuseks lendu lastud. (Jutt on tekkinud nähtavasti sel põhjusel, et Rootsis Vene saatkond protestis, et meie saadik Laretei käis Eesti põgenikega läbi; saatkond pakkus eestlastele Vene passe; protesti üheks põhjuseks oli see, et Lareteile keelati Rootsi võimude poolt eestlaste laagris käia; eestlastest ei ole ükski Vene passi võtnud. V. K.)

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

6. mai

Eestis nähtavasti on alganud uus terrorilaine põgenemiste vasta Soome ja Rootsi. “Eesti Sõnas” 5. mail 1944 on esimest korda praeguse okupatsiooni kestel toodud sõnum, et ühte meest on karistatud eestlaste ülevedamise pärast Soome surmanuhtlusega. Seni oli olnud selle eest vähemaid karistusi ja kunagi ei olnud nimetatud Soomet. /…/
Saksa erikohus Tallinnas arutas Tallinnast pärit oleva 35-aastase tisleri Johannes Reispassi süüdistusasja. 1943. a. septembrist kuni detsembrini on Reispass aidanud 150 isikul tasu eest sõita mitteseaduslikul teel Soome. /…/ Mitteusaldusväärsed, poliitiliselt kahtlased, töökohustuse eest põgenejad ja seadustega vastuollu sattunud isikud on tema kaudu pääsenud ilma kontrollita üle piiri, mis on sõja oludes lubamatu. Kohus mõistis süüdlase kui kahjuri organiseeritud inimestesalaveo pärast surma.”
See protsess on muidugi tehtud teistele hoiatuseks./…/ Küll on see protsess ühenduses üldise aktsiooniga, mille järelduseks on praegused vangistamised.

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

Aprill

29. aprill

Kui admiral Joh. Pitka sai sakslastelt loa Eestisse sõita (22.aprillil), on ta kuuldavasti saanud eriloa, et võib kahe nädala jooksul tagasi Soome sõita, kui tal Eestis ei meeldi.
Nagu selgub, on teda juba hakatud Eestis propaganda otstarveteks ära kasutama. /…/ Pitkat kasutatakse ilmselt, et kõigile Soome põgenenud eestlasile nii-öelda kaikaga pähe anda ja neid mustata. Kuid see ei ole hästi võimalik, sest üldiselt on teada, et Soome on põgenenud palju neid, kelle elu vangistusähvardusel ja muil põhjusil tehti kodumaal võimatuks. “Eesti Sõnas” nr. 96 on avaldatud ka juhtkiri Joh. Pitka saabumise puhul, kus õige toorelt materdatakse Soomes viibivaid eestlasi.
Et Joh. Pitkat varemalt tunti Inglise sõbrana /…/ siis loomulikult temalt taheti kuulda midagi Inglise vastast. Seda ka saadi./…/: “Minu arvates on kommunistlik hädaoht inimkonnale ja tsivilisatsioonile suurem kõigist hädaohtudest, mis kunagi on sellel planeedil inimkonda ähvardanud. See ei ole mitte ainult Ida-Euroopa rahvaste, vaid kogu Euroopa tsivilisatsiooni häving, kui bolsevism Euroopas võimule pääseks. Bolševismi aitajad kannataksid lõpuks samuti selle all kui selle vastu võitlejad. Sellepärast pean ma liitlaste kaastööd ja toetust bolsevismile lausa nende eneste poomisköie keerutamiseks.”

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

23.-24. aprill
  1. aprill. Uus Jüripäev. Tegin kõvasti tööd oma paberite sortimisel. Pooled paberid, mis olid aastate kestel kogunenud, põletasin. Küll olid rotid hirmsat tööd teinud paberite kallal. Eriti kirjavahetusest on kahju. Minu pool käis E. Laugaste. Inimeste arreteerimise peamiseks põhjuseks on, nagu nüüd selgunud, suhted ja kirjavahetus Soomega. Kuuldavasti on üle maa arreteeritud 300 inimest.
  2. aprill. Terve hommikupoole sortisin ja põletasin pabereid.

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

21. aprill

Sai teatavaks, et arreteeriti rida Tartu kodanikke, nagu E. Kull, R. Bernakoff, V. Hiie, H. Moora, prof. Kaasik, pastor Tammur, J. Lill, üliõpil Kriisa jne. Põhjused kuuldavasti peituvad Rootsi ja Soome suhetes, ka rahvuslikus hoiakus.[…] Õhtupoolikul läksin maale Pilka asundusse – Luunja suunas, läksin jala. Igal pool tee ääres tehakse punkreid ja kaitsekraave. Sõja ligiolek on ilmne. Ööseks jäin Pilkale – Kõrgvee perekonda. Pommitamisel on ka siia pomme langenud.

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

16. aprill

Pedaja[s], Omakaitse kompanii päälik Kolgalt põhjarannikult, aukraadilt leitnant. On olnud algusest peale Omakaitses, ühtlasi Kolga valla sekretär. 

Pidi kodumaalt lahkuma, kuna tema kohta oli antud vangistamiskäsk inimeste Soome aitamise pärast. Saabus Soome 16. aprillil.

“Mobiliseerituist moodustatud eesti tagavarapataljonid on allutatud SS-väele. Et SS-is võivad olla ainult vabatahtlikud, siis on ka tagavara osade liikmeilt võetud allkirjad, et nad on vabatahtlikult astunud sõjaväkke.

Minu teadete kohaselt tuli mobilisatsiooniga kokku 34 000 meest. Osa on nüüd laiali läinud, paljud omavoliliselt, eriti Tallinnast pommirünnaku järel. Peale 34 000 mobiliseeritu ja kokku tulnu oli veel paarkümmend tuhat ajapikenduse meest. […]

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

9. aprill

Olen kogu päeva õe Teele juures. Õhtupoolikul tuli siia ümbruskonna talumehi. Joodi pühade puhul viina ja õlut ning vesteldi sõja ja poliitika teemal. Kogu maarahva mentaliteet on kindel. Keegi ei mõtlegi sõjarinde liginedes oma kodust lahkuda. Kõik mõtlevad paigale jääda ning kui vaja, siis pelgupaika otsida metsades ja varjendites. See on õige vaade. Eesti rahvas ei ole kunagi oma kodumaalt lahkunud ega lahku ka nüüd. Kogu rahva suhtumine sakslastesse on väga vaenulik.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

8. aprill
Narva varemed. EFA.217.1.7838

Jälle rõõmus üllatus – saime kirja onu Villult, kes viibis ka pärast Narva purustamist oma kodulinnas rindel.
Narva on üksainus suur rusuhunnik – kirjutas ta -, vaid peatee viib sealt läbi. Kui külvata sinna mets, ei usu keegi, et siin kord linn on olnud!
Meie maja olla seisnud ainukesena seal rajoonis. Villu õngitses sealt välja oma saapad, ning lubas saata postiga siia mu pildialbumid, mis ta toast leidnud.

Saima Parbo. Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

4. aprill
Keila kirikuõpetaja Ado Köögardal oli eesti vaimulik, aastail 1921-1957 Keila koguduse õpetaja. Foto: Harjumaa Muuseum.

/…/ Elatakse praegu lootusest, et tulevik olevikust mitte halvem ei oleks. Üldiselt loodetakse, et meie rindel kommuniste suudetakse kinni pidada, kuid on ka neid, kes kardavad, et kommunistid siia tagasi tulevad. Kuid iga öö tulekut kardetakse Vene lennukite pärast, mille tõttu elatakse elu ja surma vahenditus ligiduses. /…/ Ka sakslaste keskel on defaitiste, kes ei usu Saksa võidusse. Need sosistavad tasahiljukesi, et enamlased tulevad siia tagasi, ja soovitavad Saksamaale asuda ega mõtle sellele, et enamlased võivad ka sinna järele minna, kui neid siin ei jõuta kinni pidada.

Ado Köögardali päevaraamat 1944

Märts

28. märts
Keila kirikuõpetaja Ado Köögardal oli eesti vaimulik, aastail 1921-1957 Keila koguduse õpetaja. Foto: Harjumaa Muuseum.

/…/ Eelmöödunud ööl on Tartut pommitatud, igatahes on Tartust tapa poole väljunud reisjad ühest jaamast Tartu pool tulekahju näinud. Ühe jutu järele tehtud Tartu maatasa nagu Tallinn, teise jutu järele on sääl ainult mõned tulekahjud olnud ja kannatanud eriti Tööstuse tänav./…/
Eile õhtul telefoneeris mulle Ranna algkooli juhataja Torn, kes täidab Ranna koguduse köstri kohuseid, ja Ranna koguduse juhatuse esimees Meriküll, et Ranna koguduse õpetaja O(skar) Puhm on „jalga lasknud“, see tähendab, kuhugi üle mere sõitnud, räägitakse, et Rootsi. Mis motiividel ta põgenes, ei tea, arvatavasti kabuhirmus venelaste ees, s.o. kartes oma kalli elu pärast. Hää oli, et läks, sest ta oli esimene õpetaja minu praostkonnas, keda ma oleksin karistama pidanud praosti korralduste mittetäitmise tõttu. Karistamisest ei tunne mina aga iialgi hääd meelt. /…/

Ado Köögardali päevaraamat 1944

Nõukogude lennuväe rünnakud Eestis 1944. aasta märtsis
Vaade purustatud Estonia teatrile peale märtsipommitamist. EAA.5355.1.158.284

„Kui sakslaste pommirünnak Coventryle, milles hukkus 380 inimest on tunnistatud kuriteoks, on raske mõista, miks ei peaks samamoodi klassifitseerima brittide rünnakuid Kölnile, Hamburgile, Kasselile, Berliinile ja Dresdenile. Moraali alal ei anna kaks halba kokku head ning jutud õigustatud vastulöögist ei pea lähemale uurimisele vastu.“

Loe edasi…

Peeter Kaasik

16. märts
Ivar Paalmann, Tallinn. Osa purustatud hoonest Niguliste ja Harju tänava nurgal, TLM F 8444_123

Täna saabus Jollasesse 19 inimest, kes on pärit peamiselt Tallinnast. Nad on enamikus kõik lahkunud Tallinnast 13. märtsil, seega peale Tallinna pommitamist. Tulijate hulgas on Tallinna linna kauaaegne arhitekt [Herbert] Johanson abikaasaga ja mereväe reservkapten-leitnant Joh. Treiberg, tuntud Tallinna kodanik — mõlemad vanemad mehed. Nad siirduvad Rootsi. Tulijate hulgas oli ka üks noorem mees põlevkivitööstusest. Nende teated on järgmised: […]

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

15. märts
Saksa moonavoor Viljandis_VM VM 9326 F

On kell 3 hommikul, kui jõuame pärast ööpäevalist sõitu Viljandi jaama. Et on alles päris pime, peame ootama valget teele asumiseks 4 kilomeetrit linnast välja.

Loe edasi…

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

13. märts
Viljandi. EFA.217.0.183427.

Kartes, et sarnane rünnak võiks korduda, otsustasime evakueeruda Viljandi.

On juba õhtu, kui jõuame jaama ja hakkame ootama Viljandi rongi. Saabub öö, selge ja valge, kui rong sõidab ette. Saame õnnelikult oma pakid vagunisse ja peagi alustab rong meie kergendusohete saatel sõitu. Väike Oti on haige, me seame teda võimalikult mugavalt lamama.

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

9. märts
Inimesed purustatud linnatänaval oma allesjäänud vara kandmas 9. märtsi pommitamisele järgnenud päeval. ERA.R-68.1.5.1.

Õhtul kell pool 7 kostab äkki õhualarmi katkendlik vile, millele kohe järgnevad plahvatuse mürinad. Õhurünnak! Kui palju sai neid Narvas läbi elatud – nii palju, et ei tunne enam vähimatki hirmu! Lükates pimenduskatted eest, pimestun väljast hoovavast valgusest. Need on „jõulupuud“, loendamatud valgustuspallid! Meenub Narva. Kas käib Tallinna käsi samuti?

Loe edasi…

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

7. märts
Narva Issanda Muutmise peakirik pärast Nõukogude õhurünnakut. EAA.5466.1.21.20

Tallinna lehes seisis:

6. märtsil ründasid vaenlase lennukid Narva linna, jättes pärast 9 tundi kestnud pommitamist linnast järele vaid rusu- ja tuhahunnikud. Üks ajalooline linn langes rusudesse. Esialgu olin võimetu mõtlema. Mu kodu – mu kodu, nad on hävitanud sinu! Kodu, mis olid mulle nii kallis! Olen kaotanud kaks kallimat – isa ja nüüd ka kodu! Oh see ei või, ei, see ei või võimalik olla! Mida rohkem mõtlen, seda valusam tundub see! Ei, ma ei taha mõelda, tahan pigistada silmad kinni ja kujutleda, et see on vaid õudne unenägu! – Kuid ma ei saa lahti tõelisest!

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

6. märts
Inimesed lahkumas oma varaga linnast 9. märtsi pommitamisele järgnenud päeval, foto Pikalt tänavalt. ERA.R-68.1.5.64

Isik, kellel on teenistuslikke asju Helsingis ajada ja kes laupäeval Tallinnast välja sõitis, tõi järgmisi andmeid. Ta on rahvuselt eestlane, on võrdlemisi hästi informeeritud ja hindab sündmusi teatud kriitikaga, nii et tema andmed on enam-vähem kontrollitud. Ta seletas:

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

Veebruar

24. veebruar
Konstantin Päts. Riigikogu Kantselei

„Sakslased kõnelevad koos omavalitsuse meestega, et tuleb sõbralikke suhteid maa pärisrahvaga soetada. Hakatakse jälle Eesti endiseid poliitikategelasi ülistama. /…/ Kõik see tuli ka nüüdsel ebaharilikul ja tasakaalutul ajal kodumaale täiesti ootamatult. Kodumaalt eemalviibijad ei tea, et K. Pätsi, J. Tõnissoni, kindral J. Laidoneri ja paljude teiste iseseisvusaegsete tuntud tegelaste nimesid ei ole enamlaste ega ka Saksa okupatsiooni kestel lubatud avalikult nimetadagi.

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

19. veebruar
Eesti Sõna, nr. 38, 16 veebruar 1944

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas:

‘Meeleolu on lohutamatu. Kui läheme koos kaotaja poolega, sammume hukkumisele vastu, ja punaste juure jäämisel ootab samuti kõiki sama saatus.

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

11. veebruar
Voldemar Kures Helsingis 1944. ERA.4931.1.151.12

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

‘Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas: […]

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

8. veebruar
Purustatud maja Turuplatsil Jõhvis. EFA.217.0.175266

Ometi võimalus jätta seljataha selle maakoha! Istume ühe eraauto veokastis ja liigume Jõhvi poole, kust kavatseme edasi Tallinna pääseda. On haruldaselt külm õhtu. Kuuvalguses särab lumi kui hõbe. Ilus, nii jumalikult ilus! Meie silmad on aga pimedad sellele. Tunneme ainult, et on külm, kohutavalt külm!

Loe edasi…

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Jüri Uluotsa raadioesinemine ja 1944. aasta üldmobilisa- tsioon
Jüri Uluots. EFA.656.0.407123

„Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.“

Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu-ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

7. veebruar
Narva varemed. EFA.217.1.7838

Rahu on kadunud. Kuuldavasti on vaenlane 10–12 km kaugusele meist õhudessandi teinud. Siin, metsa sees, kajab kuulipilduja ragin nii valjult, nagu oleks lahing ainult mõnesaja meetri kaugusel. Kõige hullem, et see näib lähenevat iga tunniga!

Juba lendavad siiagi esimesed lennukid. Pommiplahvatustest lööb maja kõikuma ning värisema. Asume jälle sõjakärinas.

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

80 aastat tagasi: Esimesed lahingud Eesti pinnal 1944. aasta veebruari alguses
Nõukogude kuulipildurid ja automaaturid 26. veebruaril 1944 Narva jõge ületamas. Foto – Rahvusarhiiv

1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni (14. jaanuar–1. märts), mille eesmärgiks oli väegrupi Nord armeede (16. ja 18.) purustamine või eraldamine väegrupist Mitte ning Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine. Operatsioon jagunes omakorda mitmeks löögisuunaks, millest Eestit puudutas Kingisepp–Gdovi pealetungioperatsioon (1. veebruar–1. märts 1944), millest esimeses järgus võtsid osa Leningradi rinde 42. armee ja 2. löögiarmee. 42. armee suunas peale Narva jõeni jõudmist oma pealöögi piki Peipsi idakallast, 4. veebruaril vallutati Gdov ja veebruari keskel korraldati dessantoperatsioon üle Lämmijärve Lõuna-Eestisse. Seda episoodi siinkohal ei käsitleta.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

1. veebruar
Richard Sagrits. Põgenikud (1944). SA Eesti Ajaloomuuseum

Veel viimne pilk kodule ja juba vurab auto maanteel. – Ärasõit! Istume siin: ema, 7-aastane onupoeg Oti ja mina; bensiinilaadungiga autos, kuhu saime juhuslikult.

Maantee on neljalt realt täis põgenikke, kes jala, kes hobusega, vankrile laotud tähtsam kraam ja vankri taha seotud lehm.

Loe edasi…

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

Jaanuar

Lahingud jõuavad Eesti piiridele
Punaarmee kindral Leonid Govorov ja Saksa 9. armee ülem kindralkolonel Walter Model

1944. aasta talvel jõudis Punaarmee rinne taas Eesti piiridele. Suve lõpuks oli selge, et Punaarmee vallutab Eesti uuesti ja kommunistlik terror jätkub sealt, kus see 1941. aasta suvel katkes.

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde väekoondised Leningradi–Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni kindralkolonel Walter Modeli juhitava Saksa väegrupi Nord vastu.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

31. jaanuar
Richard Sagrits. Põgenikud (1944). SA Eesti Ajaloomuuseum

Sõjatuled on kohutavalt lähenenud, kuid pool Narva elanikkonnast on kangekaelselt otsustanud paigale jääda, hoolimata käsust.

Siis saabus õudseim öö, mis otsustas me saatuse. Juba õhtul seati Narva ümbrusesse üles kahureid ning videvikuks muutudes läks lahti möll. Asusime täiesti sõjakärinas. Edasi-tagasi üle linna lendavad kuulid. Taevas oli kui tulemeri. See on ilus, kuid õudne vaatepilt. Lennukipommide plahvatused õõtsutavad maja, kui oleks see papist! Varsti puhkevad tulekahjud. Üksnes Narva ümbruses võib loendada 7–8 kuma. On karta, et venelane marsib juba enne hommikut sisse. Sel ööl otsustasime, et lahkume järgmisel hommikul, kui pole juba hilja. Vanaisa ja vanaema jäävad aga sellest hoolimata kohale.

Nii algas meie sõjarännak.

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020