80 aastat tagasi> Tartut tabab punalennuväe pommirünnak

Peeter Kaasik, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur
(artikkel ilmus Postimehes 26.03.2024)

1942. ja 1943. aastal olid Nõukogude kauglennuväe rünnakud Eesti kohal võrdlemisi harvad ja mitte kuigi massiivsed. Pigem oli see kantud soovist häirida vastase tagalat, hoida elanikkonda hirmu all ning sundida sakslasi hoidma tagala tööstus- ja transiidikeskuste ning lennuväljade kaitsel õhutõrgevahendeid. Olukord muutus 1944. aasta veebruaris, kui lahingud olid jõudnud Eesti piiridele. See tõi järgnevatel kuudel kaasa Nõukogude kauglennuväe reidid Eesti kohal. Löökide põhiraskus oli suunatud Narva rindele ja selle lähitagalale, kuid need tabasid ka Tapat (raudteesõlm), Petserit, Jõhvit, Mustveed (Peipsi flotilli kodusadam) jm asulaid. Kõige kaugem sihtmärk sakslaste tagalas oli Tallinn, millele anti massiivne löök 9./10. märtsil.

Kui maismaarinnet vaadelda, siis Tartu asus sarnaselt Tallinnaga üsna kaugel tagalas, kuid linnulennult üle Peipsi toimus lahingutegevus veebruaris/märtsis vaevalt poolesaja kilomeetri kaugusel. Arvestades, et Tartus asus sõjaväelennuväli ning tegemist oli rindelähedase raudteesõlmega ja Eesti mõistes ka olulise haldus- ja tööstuskeskusega, siis võis eeldada, et lennuväerünnakud tabavad ka Tartut.

Lennuväerünnakud polnud tartlastele ka päris tundmatud. Kui 1942. ja 1943. aasta rünnakud tabasid peamiselt Tallinnat ja Narvat, siis üks, 27. jaanuaril 1943 ka Tartut. Hävis mitu hoonet, muu hulgas varises pommitamise tagajärjel kokku Lai 17 hoone, kus paiknes kunstimuuseumi kogu. Surma sai 18 inimest, kelle hulgas on vasti enim räägitud silmapaistva teadlase Tartu Ülikooli Botaanikaaia juhataja ja akadeemiku Teodor Lippmaa perekonna hukkumisest. Pomm tabas otse Lippmaade botaanikaaias asunud korterit ning lisaks perepeale hukkus abikaasa ja nende tütar. Eluga pääses vaid kodust eemal viibinud poeg Endel, samuti hilisem Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

1944. aastal sai Tartu pihta esmakordselt 18. veebruaril Pihkva raudteesõlmele tehtud massiivse õhurünnaku käigus, mille ajal visati mõni pomm ka Tartule. Surma sai siiski kaks inimest ja kannatada umbes 50 hoonet. Enamusel oli põhiliseks purustuseks ainult aknaklaasid, kuid täiesti kasutamiskõlbmatuks muutus näiteks Tartu Ülikooli mehhaanikatöökoda ja pumbamaja Juhan Liivi tänaval ning hävis üks maja koos kõrvalhoonega Veski tänaval.

Tunduvalt massiivsem, umbes 20 lennukiga löök anti Tartule 26. veebruaril, kui sihtmärgiks oli sealne sõjaväelennuväli. Rünnaku käigus sai kaks sõjaväelast surma ja paarkümmend haavata. Linnas oli suurimaid purustusi Kalmistu ja Aleksandri tänava piirkonnas.

Need kaks rünnakut olid eelmänguks suuremale rünnakule. Õhkkond oli pinev, kiiresti jõudsid tartlasteni ka kuuldused ka Narva ja Tallinna pommitamistest ning halvema kartuses hakkas inimesi linnast lahkuma. Mõned olustikulised väljavõtted kirjamehe, koolmeistri ja bibliofiili Jaan Roosi päevikust:

5. märts: „Täna oli kaks korda häire, aga lennukeid ei olnud näha. Kell 15 toimus kolmas häire. Kostsid pommimürtsud.“

6. märts: „Täna on puhas põrgu. Häiretel ei ole vahet. Nõukogude lennukid lendavad alatasa üle linna. Nad viskasid alla pomme, mis kukkusid enamasti väljaspoole linna.“

7. märts: „Täna jälle õhk aina väriseb flaki pommitamisest. Nõukogude lennukid lendavad alatasa üle linna. Paljud inimesed on hirmuga meelest ära.“

9. märts: „Päeval sätendab päike ja öösel kumab kuu taevalael. Olukord on nagu lennukitele loodud. Täna liikusid lennukid jälle kogu päeva linna kohal. Häiret ei suudeta enam anda, sest siis peaks seda tegema hommikust õhtuni. Täna sai teatavaks, et Nõukogude lennukid on teinud 6. märtsi ööl vastu 7. [märtsi] Narva linna maatasa, olles 8 tundi linna kohal.“

Sarnased päevikumärkused kordusid ka järgnevatel päevadel kuni 26. märtsini kui õhtul toimus suurem Nõukogude kauglennuväe rünnak, millele öösel vastu 27. märtsi järgne teine laine. Kokku osales Tartu pommitamisel viie Nõukogude kauglennuväediviisi jõud. Plaanide kohaselt olid põhilisteks sihtmärkideks raudteetaristu ja Raadi lennuväli. Seda kinnitavad ka vahetult peale pommitamisööd esitatud julgeolekupolitsei vaatlusandmed.

1. politseijaoskonna (Tähtvere, Vaksali ja osa kesklinnast) piirkonnale visati 93 pommi (enim said kannatada Tööstuse, Näituse-Vabriku, Gustav Adolfi tänavad).

2. politseijaoskonna piirkond (Karlova, Tammelinn ja osa kesklinnast) 40 pommi (enim said kannatada Eha, Filosoofi ja Riia tänavad).

3. politseijaoskonna (Raadi ja Ülejõe) 88 pommi (enim said kannatada Raekoja (Raatuse), Uus ja Puiestee tänavad).

Lisaks, kas siis ei saadud Tartule pihta, või see oligi eesmärgiks, lendas sadakond  lennukipommi ka Luunja, Tähtvere ja Tartu valla territooriumile. 

Ametlikel andmetel hukkus Tartus 59 inimest (sh neli Saksa sõjaväelast), haavata sai 103. Kannatada sai umbes 300 hoonet, nendest 39 põlenud, 53 täielikult purustatud hoonet ja 216 osaliselt purustatud hoonet. Suurimad purustused olid Raadi ja Ülejõe. Kesklinnas tabasid pommid suuresti 1941. aasta lahingute käigus hävinud kvartaleid, kuid ka Emajõe luhta. Purustuste tõttu jäi peavarjuta ligi 1200 inimest.

Jaan Roos on oma päevikus hommikul Tartus avanenud pildi kokku võttnud järgnevalt:

„Tõusin kell 6. jätsin virr-varri tubades, kuidas oli, ja läksin linna purustatud pilti vaatama. Kraater otse maja ligidal oli esimene pilt, mida nägin. Hermanni ja Hurda tänavad olid mitu pommi saanud. Igalt poolt vahtisid tühjad aknakoopad vastu ja kardinad ning pimendid lehvisid aina hommikuse tuule käes. Hurda tänaval lamas ema oma lapsega surnutena maja ees. Taara puiestee oli kohati hävinud majade prahti täis.[…] Tööstuse tänaval avanes jube pilt. Peaaegu kogu selle maja tänavad olid hävinud. Osa maju oli juba põlenud, osa leekis veel tules. Elanikud seisid tummalt oma varanatukese juures, mida oli suudetud välja kanda.[…]

Samas Tööstuse tänavas kohtasin dr. Okast ja läksime ühes linna pilti vaatama. Seda tehes tõdesime, et kõige rohkem olid kannatada saanud majadega seoses Tööstuse, Eha, Raekoja ja Meltsiveski tänavad. Üldiselt oli Tartu antud pommitamise tagajärjel siiski vähem kannatada saanud kui Tallinn. Siin saadi tule levikut ära hoida. Ka ei pommitanud Tartut peaaegu süütepommidega, vaid peamiselt lõhkepommidega, kuigi suurtega, kuni 500-kilolistega. Pommid on tabanud peamiselt eramaju. Asutuste majad jäid kõik terveks: nii vaksal, sidekontor, elektrijaam, ülikool, komandantuur jne.“

Tartu kannatused polnud märtsipommitamisega veel lõppenud. Linn oli saanud tugevaid purustusi juba 1941. aasta suviste lahingute ajal. Ka 1944. aastal järgnenud sõjategevuse käigus pommitati Tartut veel korduvalt. Näiteks ööl vastu 13. maid toimunud rünnaku vaatlusaktis loetletakse 33 kannatada saanud hoonet, nendest umbes pooled muutusid täiesti elamis- ja kasutamiskõlbmatuks. Lisaks veel rida hooneid, mis said väiksemaid kahjustusi, kuid vaatlusaktis ei kajastu. 1944. aasta augustis/septembris muutus Tartu kolme aastase vaheaja järel taas rindelinnaks ning rünnakud linnale intensiivistusid.