Õhtul kell pool 7 kostab äkki õhualarmi katkendlik vile, millele kohe järgnevad plahvatuse mürinad. Õhurünnak! Kui palju sai neid Narvas läbi elatud – nii palju, et ei tunne enam vähimatki hirmu! Lükates pimenduskatted eest, pimestun väljast hoovavast valgusest. Need on „jõulupuud“, loendamatud valgustuspallid! Meenub Narva. Kas käib Tallinna käsi samuti?
Jõulupuude järgi otsustades on tegemist tõsise suurrünnakuga. Maja kõigub kohutavalt üha uute plahvatuste mõjul. Aknaklaasid klirisevad, ähvardades iga hetk sisse langeda.
Laskume keldrisse. /…/ Tunnid venivad. Jälle terav vihin ja kärgatus, mille mõjul keldergi tugevalt vappub. Pärast viietunnilist tormi harveneb mürin ja /…/ väljume keldrist. „Estonia põleb!“ – „Harju tänav on ainus suur rusuhunnik!“ – kõlavad teated sealt saabuvailt inimestelt. Siit vaadates tundub Tallinn vaid suure tulemerena. Aeg-ajalt kostub tumedat mürinat, mis tekib põlevate majade sisselangemisest. Kõikjal lõõmab, leegitseb! Lumelgi on punakas helk, nagu oleks tasse imbunud verd. Kui õudne, nii lõpmata õudne! Mitmesaja kilomeetri kaugusele paistis tulekuma ja üle terve Eesti kajas sosin: Tallinn põleb!
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
Lisa kommentaar