Saatuseaasta 1944> Jüri Uluots hakkab täitma presidendi kohuseid

Meelis Saueauk, Phd, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur
20.04.2024

Jüri Uluots riigikogu istungi avamisel oktoobris 1938. Foto: Rahvusarhiiv

Aprillis jätkus Teise maailmasõja rinnetel punaväe pealetung. Kuu alguses siseneti Rumeenia piiridesse, järgnevalt vallutati tagasi Odessa ja kuu lõpuks peaaegu kogu Ukraina. Jätkusid ka liitlaste pommirünnakud Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia linnadele. Väidetavalt heideti kuu jooksul alla kokku üle 81 tuhande tonni pomme.

Eesti suunal hakkasid Punaarmee Leningradi rinde vägede katsed Narva rindel Saksa armeegrupi Nord positsioonidest läbi murda soikuma. Sakslased omakorda üritasid vastupealetungidega likvideerida Narvast edelas üle jõe tunginud punavägede Auvere platsdarmi, mis aga mõlemapoolsetele rasketele kaotustele vaatamata siiski ei õnnestunud. Kuu lõpuks lahingud Narva rindel vaibusid ja kuni juulikuuni jätkus siin positsioonisõda. Peipsist lõunas olid Punaarmee 3. Balti rinde väed pidama jäänud Pihkva taha.

Narva ruumis olid mõlemal pool rindejoont vastamisi ka võõrastes mundrites eestlastega mehitatud üksused. Punaarmees teenivad eestlased suunati kuu lõpus rinde lähitagalasse kindlustustöödele. Narva jõe tagustes Raja, Piiri ja Narva valdades alustas tegevust Eesti NSV julgeoleku rahvakomissariaat. Eestis ilmuvates ajalehtedes seati eeskujuks Saksa Raudristi Rüütliristi kavaleri pataljoniülemat Alfons Rebast. 20. aprillil anti teise eestlasena Rüütlirist sõjaväehaiglas allohvitser Harald Nugiseksile. See 22- aastane vaikne ja tagasihoidlik Järvamaa nooruk oli astunud vabatahtlikult Saksa armeesse, kuna 1941. aastal olid sovetid põlema pannud tema kodutalu.

Tavaelu oli aga muutunud üsna raskeks. Pärast märtsipommitamist lahkus osa elanikest Tallinnast. Tuju pidi aga tõstma lihavõttepühadeks lubatud viina, suhkru ja marmelaadi väljaandmise luba. Rindemeestele ja haavatutele koguti pühadeks tervituspakikesi maiustuste, paberosside ja tarbeesemetega. Samas hakkas uudse nähtusena levima kerjamine.

Soomlased ei võtnud vastu Moskva vaherahupakkumist ja marssal Mannerheim olla sakslastele kinnitanud, et Soome sõdib kaasa niikaua, kuni sakslased Narvat hoida suudavad. Sakslased omalt poolt kinnitasid aprillis Eestit külastanud Soome sõjaväelastele tahet Narvat hoida, et olla toeks Soomele, tagada tegutsemisvabadus Läänemerel ja väe varustamine Eesti põlevkivitööstuse toodanguga.

Eesti iseseisvusliikumine oli endiselt surutud põranda alla. Märtsi lõpuks olid valminud ja Läände edastatud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) põhiseisukohad. Selle kohaselt oli „suurim oht, mis eesti rahvast praegu ähvardab, uue bolševistliku okupatsiooni võimalus, mille all eesti rahvas lühima aja jooksul nüüd paratamatult hävineks“. Seetõttu oldi sunnitud toetama Saksa armee võitlust Eesti piiridel. Samas ei tunnistatud mingisugust maailmavaatelist ega poliitilist liitu või koostööd natsidega. Rõhutati hõimusuhetel põhinevaid relvavendlikke suhteid Soomega ja sealt loodeti abi.

Eestlaste jätkuv pagemine Soome oli sakslastele endiselt üheks probleemiks ja mõruks pilliks suhetes soomlastega. 5. aprillil avaldati määrus igasuguse liiklemise keelamiseks Eesti rannikuvetes. Aprillis toimus ka esimene kohtuprotsess põgenike ülevedajate üle. Lisaks Soomele organiseerus eestlaskond ka Rootsis, kus märtsi lõpus moodustati pagulaste huve kaitsev Eesti Komitee, mille juhatuse etteotsa sai EVR välisliige, endine Riigikogu esimees Rudolf Penno.

Märtsis olid tungivamaks muutunud meie Välisdelegatsiooni liikmete palved vormistada Eestis Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse järjepidevus. See oli nüüd eriti aktuaalne välispoliitilise tegevuse jätkamise, kontinuiteedi alalhoidmise ja rahva ühtse juhtimise tarvis.

Olulisimaks sündmuseks iseseisvusliikumise arengus aprillis võibki pidada 20. aprillil vastu võetud valimiskogu otsuseid. Küsimus oli eelkõige Vabariigi Presidendis kui kõrgema võimu kandjas, sest Eesti seaduste järgi tuli juhul, kui presidendi ametikoht on vabanenud, valida uus president või kui ta on takistatud oma ametikohuseid täitma, valida presidendi asetäitja. President Konstantin Pätsi, kes samal ajal pidi Venemaal vangipõlves olema, saatus ei olnud kodumaal teada. Põhiseaduse alusel pidi valimiskogu koosnema peaministrist, sõjavägede (ülem)juhatajast ning Riigivolikogu, Riiginõukogu ja Riigikohtu esimeestest. Neid ametikohti loeti täitma vastavalt Jüri Uluots, Johan Holberg, Otto Pukk, Alfred Maurer ja Mihkel Klaassen. Valimiskogu konstanteeris, et ei NSV Liidu ega Saksa okupatsiooni tõttu ei ole muutunud Eesti Vabariigi kui suveräänse riigi juriidiline staatus, vaid need on loonud ainult faktilise olukorra , kus Eesti riigiorganite töö on peatatud. Vabariigi Presidendi osas asuti seisukohale, et kuigi ametisoleva presidendi tegevus on takistatud, ei ole otstarbekas ei uut presidenti ega selle asetäitjat valida, kuna põhiseaduse kohaselt täidab sellisel juhul presidendi ülesandeid peaminister. Valimiskogu otsustas, et Vabariigi Presidendi kohuste täitmine on üle läinud Jüri Uluotsale kui viimasele okupatsioonieelsele peaministrile. Valimiskogu tegevus toimus nii salaja, et võis teada olla ainult allakirjutanutele endile. Alles 1950. aastate alguses avaldas A. Maurer, et presidendi kohusetäitjaks muutunud Uluots oli juba 21. aprillil 1944 nimetanud enda kui peaministri asetäitjaks, s.t valitsusjuhiks Maureri ning omakorda tema asetäitjaks Otto Tiefi. Saab väita, et valimiskogu pani aluse okupatsioonide aegse Eesti Vabariigi presidendi ja valitsuse tegevusele, mis jätkus eksiilis.

Valimiskoguga samal päeval korraldas NSDAP kohalik juhatus Tallinnas Führeri sünnipäeva tähistamise. Kindralkomissar Litzmann kõneles seal vabade rahvaste õnnelikust tulevikust uues Euroopas, kuid juba samal ööl algasid üle kogu maa laialdased poliitilised arreteerimised. Esimese ööga olevat vahistatud umbes 150 inimest, peamiselt iseseisvusliikumise seast, edaspidi vahistamised jätkusid. Teiste hulgas võeti Saksa julgeolekupolitsei poolt kinni Rahvuskomitee juhtfiguur Ernst Kull. Vahistamisi põhjendati Inglise ja Vene spioonivõrgustiku likvideerimisega Baltimaades, kuid suurem osa vahistatuid lasti pärast ülekuulamist vabaks. Pärast seda oli EVR mai lõpuni varjusurmas, vabadusse jäänud varjusid. Kuigi arreteeritute arvuks on pakutud ka üle 600, jääb see tõenäoliselt alla 200.

Avalikkust teavitati, et 22. aprillil saabus Soomest tagasi „admiral Johan Pitka, et praegusel raskel ajal oma jõudu kodumaa teenistusse anda“. Vabadussõja kangelane, erukontradmiral Pitka oli nüüd juba 72-aastane. Aega viitmata korraldas talle vastuvõtu Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe. Ka Pitka kordas sõnumit, et „kommunistidelt pole eesti rahval muud oodata, kui täielikku hävingut“. Ta kutsus ka neid kes on juba Eestist lahkunud, siia tagasi tulema. Ilmselgelt pidi seda toetama tema isiklik eeskuju. Pitka tagasitulek oli Eestis esialgu paljudele üllatuseks ja hämminguks. Kõige agaramalt tõttasid seda ära kasutama okupatsioonivõimud. Pitka tagasitulekut on aga seletatud sellega, et ta lootis siin sakslased üle kavaldada ja moodustada iseseisvuse huvides tegutseva sissiüksuse.

Aga kevad „murdis sisse uksest ja aknast“. Ja ühes Harjumaa külas lebasid hällis märtsipommitamise aegu ilmale tulnud kaksikud, kellest üks oli minu ema.