Nõukogude lennuväe rünnakud Eestis 1944. aasta märtsis

Moraali alal ei anna kaks halba kokku head ning jutud õigustatud vastulöögist ei pea lähemale uurimisele vastu.“

Sissejuhatav tsitaat kuulub Briti ajaloolasele Norman Davies’ile, kes mõtiskleb siinkohal sõjaga kaasas käivate moraalsete dilemmade üle. Kuid on ka viide Teise maailmasõja ajal kasutusele võetud eriti tõhusale massihävitusrelvale „vaippommitamisele“. Otsa tegid lahti sakslased, kuid „täiuslikkuseni“ arendasid selle ameeriklased ja britid, mille kulminatsiooniks oli sõja lõppvaatusena Jaapani linnadele Nagasakile ja Hiroshimale heidetud aatompommid.

Nõukogude kaugtegevuslennuvägi

Ameeriklaste ja brittide liitlase NSV Liidu võimekus sellel oli alal märgatavalt tagasihoidlikum. Arvestades planeeritava tulevase sõja olemust, polnud kaugpommitajate arendamine esmane arendussuund ja 1941. aasta katastroofis kaotati palju ka tootmisvõimsusi. Kuid sõja käigus suudeti lendlease abiga formeerida ka NSV Liidus küllaltki arvestatav kaugtegevuslennuvägi (edaspidi kauglennuvägi), mis 1944. aasta alguses jagunes kaheksaks korpuseks (igas kaks diviisi) ja üksikuks 45. kauglennuväediviisiks. Viimane oli kindlasti tõhusam formeering, millel olid kasutada Pe-8 pommitajad, mis võisid pardale võtta kuni 5 tonni pomme (teistel kasutada olnud pommitajatel Il-4, Li-2 ja ameeriklaste kingitud B-25 sõltuvalt lennukaugusest 2–4 korda vähem). Rünnakutes osalenud lennukite arv varieerus. Kuigi keskmiselt oli korpuses ca 90 kaugpommitajat, siis mitte kõik polnud töökorras; samuti kanti lahinglendude ajal kaotusi jm.

Kui algselt oli Nõukogude kauglennuvägi arvatavasti mõeldud samuti eelkõige vastase tagalas kaose külvamiseks ja sõjalise tähtsusega objektide hävitamiseks, siis reaalsus tegi omad korrektiivid ning seda kasutati suuresti otseseks rindetoetuseks. Mõistagi tegutsesid rindeüksuste toetamisel ka lennuväe taktikalised formeeringud, kuid nendel siinkohal ei peatu.

Kauglennuväe eeliseks oli suurem lennuraadius ja -kõrgus ning kandevõime. 1944. a märtsis Eestit pommitanud lennukid pärinesid Kalinini, Leningradi, Moskva ja Smolenski oblastite lennuväljadelt. Pommid visati alla väga erinevatelt kõrgustelt 2000 ja 7000 meetri vahel ning seetõttu polnud kaugpommitaja kindlasti täppisrelv. Sõltuvalt kõrgusest, ilmastikuoludest, valitud taktikast, meeskonna kogemustest (julgusest?) ja vastase õhukaitse tegevusest võis kõrvalekalle olla mitu kilomeetrit. Nagu ka Tallinna pommitamine 9.-10. märtsil näitas, saadi plaanidest sõltumata pihta peaasjalikult kesklinna ja selle läheduse elamukvartalitele.

Sakslaste tagala õhutõrjevõimekus

Rinde lähenedes tugevdas Saksa väejuhatus õhuseiret ning 1. õhulaevastiku õhuvaatlussüsteem kattis kõiki olulisi objekte Eesti territooriumil. Lisaks mitmele õhuseireüksuste ketile paiknesid Eestis raudteel, maal ja merel radarisüsteemid. Statsionaarsed õhuvaatlusradarid „Freya“ paiknesid Tallinnas, Tartus, Aseris ja Tütarsaarel. Lisaks paigutati Eestisse 1944. aasta varakevadel kolm raudteeveermikul paiknenud mobiilset ööhävitajate juhtimisrongi ja juhtlaev „Togo“.

Tagala õhuseire põhirõhk oli pandud Tallinna kaitsele. Lasnamäe lennuväljal paiknes üks ööhävitajate salk. Tallinna mereväebaasi õhutõrje eest vastutas 1944. aasta märtsis 2. õhutõrjediviis, mille käsutuses oli 30 suurekaliibrilist (75- ja 88-mm) ja 30 väiksemakaliibrilist õhutõrjekahurit ning arvukalt õhutõrjekuulipildujad. Ida-Virumaa põlevkivibasseini kaitsel oli samal ajal 10 rasket ja neli kerget patareid ehk umbes 40 suurt ja 24 väikesekaliibrilist suurtükki. Üht-teist oli Eestis veel mujalgi, kuid sellega üldjoontes rinde tagala õhutõrjevõimekus piirnes. Seega oli selge, et õhukaitse eesmärgiks oli tagada strateegiliste objektide kaitse. Tsiviilelanikkonna kaitse oli teisejärguline, milleks lihtsalt ei jagunud ressursse.

Märtsipommitamised 1944

1944. a jaanuari teisel poolel osales Nõukogude kauglennuvägi Leningradi rinde suurpealetungi toetamisel. Sama aasta veebruaris oli tegevuse raskuskese Soome linnade pommitamisel ning seejärel taas Leningradi ja 2. Balti rinde toetamisel.

Otsa tegi lahti massiivne rünnak Pihkvale ja sealse rinde lähitagalale 18. veebruaril. Rahva mällu on talletunud eelkõige Narva ja Tallinna pommitamised 6.–10. märtsil, kuid need on vaid osa Nõukogude kauglennuväe rünnakutest Saksa väegrupi Nord väekoondiste ja tagala vastu. Ajaloolane Reigo Rosenthal loetleb 1944. aasta märtsis kokku 22 siinset suuremat kauglennuväe reidi (lisaks neli veebruari lõpus), lisaks veel arvukalt väiksema mastaabiga väljalende. Kui need välja jätta, siis keskmise löögi andsid korraga 2–3 kauglennukorpuse jõud.

Rünnak toimus reeglina õhtusel ajal, pooltel juhtudel järgnes öösel esimesele veel teine laine, mis võisid olla erineva tugevusega. Näiteks Tallinna pommitamisel osalesid esimeses laines peaaegu kõik kauglennuväe diviisid (v.a üks korpus), kuid teises vaid nelja diviisi jõud.

Löögi tugevust saab seega mõõta väljalendudega. Näiteks Tallinna pommitamisel oli neid 659, kuid mitte kõik ei täitnud lahingülesannet ja arvukalt pomme visati arvukalt ka mujale kui Tallinnale. See oli kaugemate tagalasse ulatuvate rünnakute puhul ka tavaline, näiteks sai juba eelnimetatud 18. veebruari rünnakus pihta ka Tartu.

Rünnakute põhiraskus oli veebruaris/märtsis Narva rindel, vähem Pihkva rinde lähitagalal. Sealsetest sihtmärkidest võiks eraldi nimetada Opotška ja Idritsa raudteesõlmi.

Alates 24. veebruarist kuni 1. märtsini oli raskuspunkt Narva rinde lähitagala pommitamisel. Narva linn ise võeti põhisihtmärgina ette 6. märtsi õhtul ning kahe massiivse löögiga kahes laines jäi linnast alles varemeteväli (kuna Narva oli rindelinn, siis oma osa andis ka suurtükivägi ning nii mõndagi hävitasid sakslased). Väiksemaid lööke Narva rinde piirkonda anti märtsis veel korduvalt. Eraldi võiks ära mainida veel 28. märtsi rünnaku, mis tabas ka Jõhvi linna. Kaugemale tagalasse ulatusid märtsi teises pooles neli rünnakut Tapa raudteesõlmele (31.03.-01.04. oli rünnakute üheks põhiobjektiks ka Petseri jaam).

Eraldi tuleks siinkohal mainida Tallinna 9.-10. märtsi (15 diviisi jõud) ja Tartu pommitamist 26.-27. märtsil (5), mis olid juba kaugemale tagalasse suunatud löögid logistika- ja halduskeskuste vastu. Kuigi neid on otsesõnu nimetatud ka „terrorirünnakuteks“ tsiviilelanikkonna vastu, siis põhieesmärgiks oli ikkagi sõjaliselt olulise taristu (raudtee, lennuväljad, sadamad, strateegilise tähtsusega tööstusettevõtted) hävitamine ja seeläbi rinde varustamise häirimine. Nagu juba öeldud, polnud kauglennuvägi täppisrelv ja pihta said peamiselt tsiviilkvartalid.

Punalennuväe rünnakud polnud Eesti kohal aprilli saabumisega kaugeltki lõppenud, need kestsid vaheaegadega 1944. aasta sügiseni. Propagandistliku jätku sai tänaseni silmaga hoomatav hävitustöö ka hilisemal ajal, kui purustatut tuli hakata üles ehitama. Mõistagi ei rõhutatud siinkohal Nõukogude kauglennuväe kandvat rolli.

Peeter Kaasik