Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.
Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas:
‘Meeleolu on lohutamatu. Kui läheme koos kaotaja poolega, sammume hukkumisele vastu, ja punaste juure jäämisel ootab samuti kõiki sama saatus.
Niipea kui üldmobilisatsioon välja kuulutati, jäi elukäik peaaegu seisma. Keegi ei tahtnud enam midagi teha. Toon kas sellegi väikese näite, et laste piim jäi linna toomata. Siis ähvardati kõiki saboteerijaid surmanuhtlusega, ja elu saadi jälle kuidagi käiku. Alguses olid kõik mobilisatsiooni vastu. Aga kuhu sa end ikka peidad. Osa peab ikkagi kaasa minema. Masendatud meeleolust annab tunnistust ülirohke alkoholi tarvitamine. Nägin tänaval üht meeste salka, kes maalt ühte mobiliseeritute koonduspunkti toodi. Selle salga taga tõmbas üks purjus naine lõõtspilli. See oli see rahvuslippudega ja orkestritega sõjaväkke tulek, nagu sellest teadis jutustada propagandaleht “Eesti Sõna”! Ei ole kusagil seda tuju, nagu oli veel sakslaste maaletuleku ajal. Hoopis kõnelemata Vabadussõja päevist.
Kohutav on see, et kõik tuletab meele punaste aega. Siis sundisid venelased meie näitlejaid ja kirjanikke nendele vemmalvärsse kirjutama ja deklameerima, nüüd käsib sakslaste käsilane Mäe näitlejail deklameerida isamaalisi laule ja luuletajail kirjutada “isamaalisi” vemmalvärsse.’
Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011
Lisa kommentaar