Ometi võimalus jätta seljataha selle maakoha! Istume ühe eraauto veokastis ja liigume Jõhvi poole, kust kavatseme edasi Tallinna pääseda. On haruldaselt külm õhtu. Kuuvalguses särab lumi kui hõbe. Ilus, nii jumalikult ilus! Meie silmad on aga pimedad sellele. Tunneme ainult, et on külm, kohutavalt külm!
Luud-liikmed tunduvad tinaraskena, peas kohiseb tuul. Keha on kui tardunud. Millal, millal jõuame kohale?
Liigume ühe lülina pikalt autode ahelas. Aeg-ajalt peatub me ees sõitev auto mingi rikke tõttu järskude nõksakutega. Nii peab peatuma ka meie auto, selle järgmine ja nii edasi terve ahelik. Jälle nõksatus, peatus. Meie taga liikuv auto on meile lubamatult liginenud. Nüüd, võimetuna pidurdama nii järsku, sööstab ta edasi…
Ragin, klaasiklirin! Sõidame edasi, kuid meile järgnenud auto jääb purunenud laternate ja aknaklaasidega seisma, kadudes peagi käänaku taha.
Jõhvi. Meiega ühes sõitnud proua viib ka meid ühes oma tuttavate juurde. Soe, mugav, valge tuba, nagu pole seda nädalapäevad näinud! Meid sätitakse magama pehmele diivanile linade vahele. Milline mõnu on tunda jälle mugavat soojust liikmetes! Mälestub kodu. Armas Narva, kas näen sind kunagi veel? Kas saan kord jälle liikuda su tuttavail tänavail, näha jälle tuttavaid inimesi? Vanaisa – ema! Kus olete teie nüüd?
Tundsin, kuis silmad valgusid vett täis ja siis ma ei saanud – ma pidin nutma!
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
Lisa kommentaar