“Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.“
Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu-ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944. Järgnevatel päevadel ilmus see kas
täiel kujul või refereerituna pea kõikides Eesti ajalehtedes. Intervjuu põhisisu võtab lühidalt kokku eelnev põgus tsitaat nimetatud intervjuust.
Mobilisatsiooni väljakuulutamine
Pärast 1941. aasta suvel Saksa okupatsioonivõimudele kaudselt Eesti Vabariigi nimel esitatud ja tagasi lükatud tinglikku koostööettepanekut hoidis Uluots madalat profiili. Ta oli seni tagasi lükanud mistahes ettepanekud teha Saksa okupatsioonivõimudega edasist sisulist või propagandistlikku koostööd. Kuid ta ei osalenud otseselt ka seni passiivsete rahvuslike vastupanugruppide tegevuses.
Arvestades senist passiivsust oli Uluotsa avalik esinemine 1944. aasta veebruaris märgiline, kuid veelgi olulisem oli esitatud sõnum – eestlased peaksid haarama relvad oma maa kaitsmiseks Nõukogude okupantide vastu. Kitsamalt asus Uluots toetama sakslaste ametisse seatud Eesti Omavalitsuse (EOV) juhi Hjalmar Mäe poolt 30. jaanuaril 1944 välja kuulutatud üldmobilisatsiooni aastakäikudele 1904–1923 ja mõnedele erikategooriatele (ohvitserid, sõjaväearstid jt).
Mobilisatsiooni- ja selle teostamismääruste sõnastus oli üsna kentsakas. Õigemini on tegu propagandakunsti meistriklassiga, nimelt polnud seal ühtegi otsest viidet mobilisatsiooni tegelikele korraldajatele ehk sakslastele:
„Eesti maa ja rahva kaitse bolševistliku Venemaa kallaletungide vastu nõuab kõikide võitlusvõimeliste meeste valmisolekut relvastatud võitluseks. Selleks määran mina järgmise kaitseteenistusse sissekutse Eesti väeosadesse:
§ 1. Kõik 1904.—1923. aastal sündinud mehed, kes kuni 20. juunini 1940 omasid endise Eesti Vabariigi kodakondsust, on kaitseteenistuskohuslikud…“
Võimalik, et leidus ka kergeusklikke, kes arvasidki, et toimub „Eesti sõjaväe“ formeerimine, kuid arvatavasti oli neid siiski selge vähemus. Tähelepanelikumale inimesele polnud avalikest uudistest kindlasti märkamata jäänud, et teostamiseeskirjad andnud mobilisatsiooni näiline üldjuht kindralinspektor Oberführer Johannes Soodla oli tegelikult Saksa (Relva-)SSi kohapealne värbamisvolinik. Ühtlasi nimetati Soodla ka Eesti Relva-SSi täienduskomando ülemaks.
Reaalsuses viidigi mobilisatsioon Eestis läbi Adolf Hitleri nõusolekul, Saksa politseijuhi SS-Reichsführer Heinrich Himmleri käsul ja Ostlandi Kõrgema SSi ja politseijuhi SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni üldjuhtimisel. Viimane omakorda andis volituse mobilisatsiooni läbiviimiseks kindralinspektor Soodlale ning EOV eesotsas Hjalmar Mäega andis asjale muu hulgas mingigi omamaise ilme, kuigi selle teostamisel kohalik administratsioon mingit olulist praktilist rolli ei etendanud.
Kuigi keskmine mobiliseeritav polnud kindlasti rahvusvahelise õiguse ega ka riigiõiguse ekspert, siis arvatavasti oli üsna üldlevinud arusaam, et EOV juhil H. Mäel puuduvad mistahes volitused kasvõi kaudselt Eesti Vabariigi nimel mobilisatsiooni välja kuulutada. Ning arvatavasti enamus mobiliseeritavatest said ka aru, et tegu on Saksa mobilisatsiooniga, mis lihtsalt näiliselt on eestlaste endi korraldada.
Kõik see seadis juba algusest peale kahtluse alla mobilisatsiooni õnnestumise ja ilmselt tajusid seda ka sakslased. 1943. aasta lõpukuudel oli Eestimaa kindralkomissar Litzmann väljendanud selget seisukohta, et kavandatav mobilisatsioon ei saa õnnestuda ilma poliitiliste järelandmisteta eestlastele, pidades silmas autonoomia kavasid. Nii anti luba Eestis mobiliseerida 15 000 meest, kuigi oli teada, et eelnimetatud aastakäikudes on mitu korda rohkem mehi (ca 80 000, kellest hinnanguliselt pooled sai koheselt väkke võtta).
Relva-SSi huvi oli eelkõige komplekteerida nooremate aastakäikudega täiskoosseisuliseks 20. Eesti SS-diviis. Mida ülejäänutega teha, jäi ebamääraseks, õigemini algsete plaanide kohaselt tuli nad anda väegrupi Nord tagala juhataja käsutusse, et neist formeerida kolm piirikaitserügementi. Kuid see küsimus jäi esialgu siiski lahtiseks, sest polnud selge, kui palju mehi isegi umbkaudselt kokku tuleb. Ka Punaarmee pealetung Narva rindel tegi edasistesse formeerimisplaanidesse omad korrektiivid ning esimesed mobiliseeritutest komplekteeritud üksused saadeti mobilisatsioonipunktist sisuliselt otse rindele (rügement „Tallinn“ juba 12. veebruaril).
Jüri Uluotse intervjuu mõjust
Kõik väekohuslased ei pidanud kaitseteenistuskomissjonidesse ilmuma mõistagi ühel päeval, vaid sõltuvalt aastakäigust 3.–11. veebruarini. Ja algus oli üsna loid. Kuna oli ka mõni päev aega, siis keskmine mees esimesel päeval kohale ei tõtanud ja mälestuste põhjal võib meeleolu iseloomustada, et „vaadati, mida teised teevad“ või saadi kokku ja arutati „mida teha“. Siinkohal tulles tagasi eelnimetatud Uluotsa intervjuu juurde, siis vähemalt statistiliselt tundub sellel olevat olnud väga suur mõju. 8. veebruaril ületati 10 000, 11. veebruaril 20 000 ja hiljemalt 19. veebruariks 30 000 ja 25. veebruariks 35 000 mobiliseeritu piir.
Ametlikult pidi mobilisatsioon küll lõppema 11. veebruaril, kuid kuna väga paljud kutsealused jätsid komisjonidesse ilmumise viimasele hetkele, siis ülekoormatud komisjonid ei suutnud neid vastu võtta ja paljudele anti korraldus mõne päeva pärast tagasi tulla. Või anti üsna kergekäeliselt veelgi pikemaajalisi vabastusi. Samuti polnud edasine mobilisatsioonist kõrvalehoidjate jälitamine silmatorkavalt aktiivne ning karistusedki üsna leebed.
Kindlasti oli endise Eesti Vabariigi poliitiku, seadusjärgse võimukandja Jüri Uluotsa sõnadel autoriteetne kaal, seda enam, et ta polnud end ehk okupatsioonivõimudega koostööle asumisega kompromiteerinud. Arvatavasti jõudis paljudele Uluotsa sõnade kaudu ka kohale, et vaidlusega Eesti Vabariigi õigusliku staatuse ja mobilisatsiooni ebaseaduslikkuse üle kannatab esialgu oodata – olid need sakslased mis nad olid, kuid idamaist bolševistlikku võimu ei soovinud tagasi eriti keegi.
Olgu öeldud, et mõningate passiivsete vastupanugruppide teatud aktiviseerumine (nt lendlehtede tonaalsus) on 1943. aastal täheldatav just seoses esimeste okupatsioonivõimude läbi viidud sundvärbamistega. Ilmselt ka seetõttu oli nii mõnigi inimene Uluotsa jutust ebameeldivalt üllatunud. Kindlasti olid seda mõned Eesti välisdelegatsiooni liikmed, kelle ülesandeks oli demokraatliku Lääne pealinnades Eesti Vabariigi taastamise nimel lobitööd teha. Seega, oma ülesannete valguses olid nad vastu igasugusele koostööle Saksa okupatsioonivõimudega, rääkimata veel üldmobilisatsiooni toetamisest.
Eestis vaadati asju mõnevõrra pragmaatilisemalt. Üheks mobilisatsiooni (ja seoses sellega ka Uluotsa kõne) tagajärjeks oli rahvusliku opositsiooni konsolideerumine. 14. veebruaril 1944 moodustati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, mis asus tagantjärgi mobilisatsiooni asjus Uluotsa seisukohti toetama, tõdedes, et Eesti rahvas on võitluses idamaiste vallutajatega sunnitud aktiivselt osalema koos Saksa armeega. Kuid siiski rõhuasetusega, et igasugune poliitiline liit või koostöö Saksamaaga ei tulnud kõne allagi ning lääneorientatsiooni enda olemust see ei tohi muuta.
Kokkuvõtvalt, laskumata siinkohal tagantjärgitarkusesse asjade edasise käigu üle, siis Uluotsa intervjuul oli oma roll mobilisatsiooni õnnestumisel. Kuid seda ei peaks ka üle tähtsustama. Kindlasti oli suur osa neidki, kes läksid kodumaad kaitsma ilma igasuguste kõrvaliste rõhutusteta selle vajalikkusest. Kuid eeldatavalt iga mees, kes oli saanud mobilisatsioonikutse, luges selle ka tähelepanelikult läbi. Ning ära ei tohiks unustada, et tegu oli sõjaaegse korraldusega, mille mittetäitmist hinnati sõjaaja seaduste järgi.
Lõpuks oli oma kaalukas roll ka „avalikul arvamusel“, mis üsna pea esialgse kõhkluse järel hakkas mobilisatsiooni pigem toetama. Sellel oli kindlasti oma arvestatav kaal eriti külaühiskonnas, kus kõrvalehoidjat ei antud ehk küll võimudele üles, kuid suhtumine võis olla halvustav, eriti nende puhul, kelle lähedased olid sõtta läinud.
Peeter Kaasik
Lisa kommentaar