1944 – The Fateful Year
In the fateful year of 1944, Otto Tief government’s attempts to restore the independence of the Republic of Estonia failed. In January 1944, the Soviet Union invaded Estonia, causing fear among the population that the Soviet regime, which preceded the German occupation (1941-1944), would be re-established. As a result of these events, approximately 70,000-80,000 people fled Estonia.
Below, the reader will find testimonials of the events of 1944, as well as analytical articles by historians.
Märts
Nõukogude lennuväe rünnakud Eestis 1944. aasta märtsis
„Kui sakslaste pommirünnak Coventryle, milles hukkus 380 inimest on tunnistatud kuriteoks, on raske mõista, miks ei peaks samamoodi klassifitseerima brittide rünnakuid Kölnile, Hamburgile, Kasselile, Berliinile ja Dresdenile. Moraali alal ei anna kaks halba kokku head ning jutud õigustatud vastulöögist ei pea lähemale uurimisele vastu.“
Peeter Kaasik
16. märts
Täna saabus Jollasesse 19 inimest, kes on pärit peamiselt Tallinnast. Nad on enamikus kõik lahkunud Tallinnast 13. märtsil, seega peale Tallinna pommitamist. Tulijate hulgas on Tallinna linna kauaaegne arhitekt [Herbert] Johanson abikaasaga ja mereväe reservkapten-leitnant Joh. Treiberg, tuntud Tallinna kodanik — mõlemad vanemad mehed. Nad siirduvad Rootsi. Tulijate hulgas oli ka üks noorem mees põlevkivitööstusest. Nende teated on järgmised: […]
Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011
15. märts
On kell 3 hommikul, kui jõuame pärast ööpäevalist sõitu Viljandi jaama. Et on alles päris pime, peame ootama valget teele asumiseks 4 kilomeetrit linnast välja.
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
13. märts
Kartes, et sarnane rünnak võiks korduda, otsustasime evakueeruda Viljandi.
On juba õhtu, kui jõuame jaama ja hakkame ootama Viljandi rongi. Saabub öö, selge ja valge, kui rong sõidab ette. Saame õnnelikult oma pakid vagunisse ja peagi alustab rong meie kergendusohete saatel sõitu. Väike Oti on haige, me seame teda võimalikult mugavalt lamama.
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
9. märts
Õhtul kell pool 7 kostab äkki õhualarmi katkendlik vile, millele kohe järgnevad plahvatuse mürinad. Õhurünnak! Kui palju sai neid Narvas läbi elatud – nii palju, et ei tunne enam vähimatki hirmu! Lükates pimenduskatted eest, pimestun väljast hoovavast valgusest. Need on „jõulupuud“, loendamatud valgustuspallid! Meenub Narva. Kas käib Tallinna käsi samuti?
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
7. märts
Tallinna lehes seisis:
6. märtsil ründasid vaenlase lennukid Narva linna, jättes pärast 9 tundi kestnud pommitamist linnast järele vaid rusu- ja tuhahunnikud. Üks ajalooline linn langes rusudesse. Esialgu olin võimetu mõtlema. Mu kodu – mu kodu, nad on hävitanud sinu! Kodu, mis olid mulle nii kallis! Olen kaotanud kaks kallimat – isa ja nüüd ka kodu! Oh see ei või, ei, see ei või võimalik olla! Mida rohkem mõtlen, seda valusam tundub see! Ei, ma ei taha mõelda, tahan pigistada silmad kinni ja kujutleda, et see on vaid õudne unenägu! – Kuid ma ei saa lahti tõelisest!
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
6. märts
Isik, kellel on teenistuslikke asju Helsingis ajada ja kes laupäeval Tallinnast välja sõitis, tõi järgmisi andmeid. Ta on rahvuselt eestlane, on võrdlemisi hästi informeeritud ja hindab sündmusi teatud kriitikaga, nii et tema andmed on enam-vähem kontrollitud. Ta seletas:
Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011
Veebruar
24. veebruar
„Sakslased kõnelevad koos omavalitsuse meestega, et tuleb sõbralikke suhteid maa pärisrahvaga soetada. Hakatakse jälle Eesti endiseid poliitikategelasi ülistama. /…/ Kõik see tuli ka nüüdsel ebaharilikul ja tasakaalutul ajal kodumaale täiesti ootamatult. Kodumaalt eemalviibijad ei tea, et K. Pätsi, J. Tõnissoni, kindral J. Laidoneri ja paljude teiste iseseisvusaegsete tuntud tegelaste nimesid ei ole enamlaste ega ka Saksa okupatsiooni kestel lubatud avalikult nimetadagi.
Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011
19. veebruar
Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.
Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas:
‘Meeleolu on lohutamatu. Kui läheme koos kaotaja poolega, sammume hukkumisele vastu, ja punaste juure jäämisel ootab samuti kõiki sama saatus.
Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011
11. veebruar
Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.
‘Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas: […]
Voldemar Kures
„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011
8. veebruar
Ometi võimalus jätta seljataha selle maakoha! Istume ühe eraauto veokastis ja liigume Jõhvi poole, kust kavatseme edasi Tallinna pääseda. On haruldaselt külm õhtu. Kuuvalguses särab lumi kui hõbe. Ilus, nii jumalikult ilus! Meie silmad on aga pimedad sellele. Tunneme ainult, et on külm, kohutavalt külm!
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
Jüri Uluotsa raadioesinemine ja 1944. aasta üldmobilisa- tsioon
„Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.“
Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu-ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944.
Peeter Kaasik
7. veebruar
Rahu on kadunud. Kuuldavasti on vaenlane 10–12 km kaugusele meist õhudessandi teinud. Siin, metsa sees, kajab kuulipilduja ragin nii valjult, nagu oleks lahing ainult mõnesaja meetri kaugusel. Kõige hullem, et see näib lähenevat iga tunniga!
Juba lendavad siiagi esimesed lennukid. Pommiplahvatustest lööb maja kõikuma ning värisema. Asume jälle sõjakärinas.
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
80 aastat tagasi: Esimesed lahingud Eesti pinnal 1944. aasta veebruari alguses
1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni (14. jaanuar–1. märts), mille eesmärgiks oli väegrupi Nord armeede (16. ja 18.) purustamine või eraldamine väegrupist Mitte ning Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine. Operatsioon jagunes omakorda mitmeks löögisuunaks, millest Eestit puudutas Kingisepp–Gdovi pealetungioperatsioon (1. veebruar–1. märts 1944), millest esimeses järgus võtsid osa Leningradi rinde 42. armee ja 2. löögiarmee. 42. armee suunas peale Narva jõeni jõudmist oma pealöögi piki Peipsi idakallast, 4. veebruaril vallutati Gdov ja veebruari keskel korraldati dessantoperatsioon üle Lämmijärve Lõuna-Eestisse. Seda episoodi siinkohal ei käsitleta.
Peeter Kaasik
1. veebruar
Veel viimne pilk kodule ja juba vurab auto maanteel. – Ärasõit! Istume siin: ema, 7-aastane onupoeg Oti ja mina; bensiinilaadungiga autos, kuhu saime juhuslikult.
Maantee on neljalt realt täis põgenikke, kes jala, kes hobusega, vankrile laotud tähtsam kraam ja vankri taha seotud lehm.
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020
Jaanuar
Lahingud jõuavad Eesti piiridele
1944. aasta talvel jõudis Punaarmee rinne taas Eesti piiridele. Suve lõpuks oli selge, et Punaarmee vallutab Eesti uuesti ja kommunistlik terror jätkub sealt, kus see 1941. aasta suvel katkes.
14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde väekoondised Leningradi–Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni kindralkolonel Walter Modeli juhitava Saksa väegrupi Nord vastu.
Peeter Kaasik
31. jaanuar
Sõjatuled on kohutavalt lähenenud, kuid pool Narva elanikkonnast on kangekaelselt otsustanud paigale jääda, hoolimata käsust.
Siis saabus õudseim öö, mis otsustas me saatuse. Juba õhtul seati Narva ümbrusesse üles kahureid ning videvikuks muutudes läks lahti möll. Asusime täiesti sõjakärinas. Edasi-tagasi üle linna lendavad kuulid. Taevas oli kui tulemeri. See on ilus, kuid õudne vaatepilt. Lennukipommide plahvatused õõtsutavad maja, kui oleks see papist! Varsti puhkevad tulekahjud. Üksnes Narva ümbruses võib loendada 7–8 kuma. On karta, et venelane marsib juba enne hommikut sisse. Sel ööl otsustasime, et lahkume järgmisel hommikul, kui pole juba hilja. Vanaisa ja vanaema jäävad aga sellest hoolimata kohale.
Nii algas meie sõjarännak.
Saima Parbo
Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020