Saatuseaasta 1944

80 aastat tagasi: „Soomepoisid“ naasevad Eestisse

1939. aasta novembris algas Soome Talvesõda, millega seoses siirdus Soome põhjanaabritele appi kümneid eesti mehi. Kuuldavasti mõni mees sõdis ka rindel, kuid enamus koondati Lapuas asuvasse välismaalaste „Sisu“ brigaadi. Rindele mehed ei jõudnud, sest sõda lõppes 1940. aasta varakevadel kui väljaõpe veel kestis. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal hoogustus eestlaste põgenemine Soome, mis sai jätku Saksa okupatsiooni ajal. Suurem põgenemine Soome sai alguse 1943. aasta kevadel, kui sakslased kuulutasid välja esimese sundvärbamise aastakäikudele 1919–1924 ning sügisel ka 1925. aastakäigule.

Eestlased Soome armees

Soome hoidis Eesti iseseisvuse asjus küll tagasihoidlikku joont, kuid vaatamata sakslaste meelepahale põgenikke Eestisse tagasi ei saadetud. Ühtlasi tekkis küsimus, mida põgenikega peale hakata. Selgus, et kuigi mehed ei soovinud end Saksa sõjaväega siduda, siis polnud suuremal osal midagi Soome armees teenimise vastu.

Soome armees polnud välismaised vabatahtlikud midagi ennekuulmatut. Arvukalt vabatahtlikke sõdis nii Talvesõjas, kui Jätkusõjas. Eruadmiral Johan Pitka, viimane Eesti saadik Soomes Aleksander Warma ja kapten Karl Talpak moodustasid Soomes Eesti Büroo, mis korraldas Soome põgenenud meeste värbamist Soome sõjaväkke.

1943. aasta kevadel koondati eestlased 47. jalaväerügemendi III (Vallila) pataljoni. Hilisemate tulijate tarbeks avati keskus Helsingi lähedal Jollase mõisas, samuti mitu väljaõppekeskust.

8. veebruaril 1944 kirjutas Soome ülemjuhataja marssal Mannerheim alla käskkirjale 200. jalaväerügemendi moodustamise (JR 200) kohta kolonelleitnant Eino Kuusela juhatuse all. Rügemendi tuumikuks oli eelnimetatud Vallila pataljon, mis toodi rindelt ära, lisades Taavetti väljaõppelaagris olnud mehed, formeeriti rügemendi I pataljon. Rügemendi staap, II pataljon, ohvitseride ja allohvitseride koolid jäid väljaõppele Taavettisse. 1944. aasta juunis oli rügemendis ca 2400 eestlast.

Rindekogemused sai Vallila pataljon juba Rajajõel 1944. aasta alguses. Eesliinile saadeti 1944. aasta juunis I pataljon, mis osales koos soomlastega Karjala kannase taganemislahingutes Viiburini. Pärast seda toodi sinna ka II pataljon ja rügement saadeti vaiksemasse rindelõiku Vuoksi jõel.

Tagasipöördumine Eestisse

Jutud rügemendi võimalikust Eestisse saatmisest olid liikvel juba 1944. aasta veebruaris. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee olevat JR 200-s näinud koguni tulevase Eesti Vabariigi armee tuumikut. Soomlastelt loodeti saada relvad ja varustus, ühtlasi pidid nad olema vahendajad sakslastega, et Soome armees sõdivad eestlased saaksid isikupuutumatuse. 1944. aasta 12. augustil andis Soome armee peakorter loa soovijatel tagasi pöörduda. Soome armee munder lubati küll selga jätta, kuid relvi kaasa ei antud. Sakslased omakorda lubasid,
et ühegi tagasipöördujs suhtes mingeid repressioone ei rakendata, kuid mingit lubadust rügement kokku jätta ei antud.

Mitte kõik mehed ei põlenud soovist Eestisse tagasi tulla. Küsitlusel soovisid 163 meest Soome jääda, nõusoleku tagasipöördumiseks andsid 1628 ja 130 võitlejat olid eemal ega saanud vastust anda.

17. augustil 1944 vaatas III armeekorpuse juhataja rügenendi Myllypeltos üle, tänas teenistuse eest ja mehed asusid rongile. 18. augustil jõuti Hankosse ja järgmisel päeva asuti sakslaste laevale „Wartheland“. Kokku jõudis samal päeval Paldiskisse 1752 meest. 2. septembril järgnesid neile 49 mereväe vabatahtlikku ning üksikult lisandus mehi veel hiljem. Teadaolevalt 236 meest otsustasid Soome jääda.

„Kadunud pojad“ võeti Eestis soojalt vastu. Paldiskise tulid neid vastu võtma kindralinspektor Johannes Soodla, Kindralinspektuuri staabiülem kolonelleitnant Alfred Luts ja Rahvuskomitee esindajana kapten Johan Holberg. Eestimaa kindralkomissariaadi SSi ja politseijuht Hinrich Möller saatis oma adjutandi.

„Soomepoiste“ rakendamine Saksa armee koosseisus

Endine Soome armee rügement koondati Männiku laagrisse. Moraali hoidmise huvides palusid ohvitserid Soodlalt rügement kokku jätta. Kuivõrd kindralinspektor selle nimel tegutses, pole teada, sest sakslastel olid teised plaanid.

Suuremate lahingkogemustega JR 200 I pataljoni tuumik otsustati säilitada ning sellest formeeriti 20. SS-diviisi 46. rügemendi III pataljon, mille ülemaks määrati kapten Voldemar Pärlin. Väidetavalt palunud viimane ka väegrupi „Narwa“ ülemjuhatajalt jalaväekindral Anton Grasserilt rügement kokku jätta, kuid vastatud oli keeldumisega. See on ilmselt siiski legend, sest pataljoniülema võimalused armeegrupi juhtkonnale otse palveid esitada olid siiski tagasihoidlikud. Kuid legende on teisigi. Näiteks 20. diviisi rügemendiülem Harald Riipalu mäletab asjalugu sedamoodi, et idee saata lahingkogemustega I pataljon rindele ja II pataljon jätta väljaõppele ja/või reservi, tulnud hoopis eelnimetatud kapten Pärlinilt.

Oli kuidas oli, igal juhul saadeti I pataljon II armeekorpusele täienduseks Emajõe rindele. Hiljem taandus enamus pataljonist Eestist välja Lätti, kuid oli ka arvukalt kodumaale maha jääjaid.

II pataljoni isikkoosseis liideti 20. SS-diviisi tagavarapataljoniga, mis paiknes Kehras ning „käärimine“ ilmnes rohkem just nende meeste puhul. Väidetavalt olla suurt pahameelt tekitanud Soome mundrite vahetamine Relva-SSi oma vastu. Samuti see, et ohvitserid saadeti 20. SS-tagavara-väljaõpperügemendi juurde ja sealt osad ka rindele täienduseks. Nii rügemendi lahutamine, kui muud Saksa sõjaväega seotud asjaolud tekitasid igal juhul umbusku, kuulujutte ja negatiivset meeleolu. Septembris kui käivitus operatsioon Aster ehk Saksa vägede välja tõmbamine Eesti mandriosast, osutusid tagavarapataljoni saadetud mehed sakslaste silmis tõepoolest kohati üsnagi tülikaks „mässulise meeleolu“ kandjateks, kellest suur osa liitusid ka admiral Pitka löögirühmaga („pitkapoisid“).

Lõpetuseks

Tagantjärgi on „soomepoiste“ Eestisse naasmisega seoses liikvel erinevaid legende ja must-valgeid rõhuasetusi. Näiteks, et sakslased petsid „soomepoisse“, lõhkudes rügemendi, eraldanud reakoosseisu oma ohvitseridest, sundinud kandma vastumeelset mundrit, laskmata kodumaale appi tulnud mehi lahingusse jms. Kindlasti on selles ka tõtt, kuid sõjalisest vaatenurgast oli Saksa väejuhatusele selline pataljoni-mõõtu küsimus tollase käriseva rinde tingimustes kaheksandajärguline. Sakslaste huvi oli saadud mehi rakendada olemasolevate eesti Relva-SSi üksuste täienduseks ja ega sellest ka suuremat saladust ei tehtud. Kuid märkimata ei tasu jätta sedagi, et 20. SS-diviis, mille täienduseks „soomepoisid“ olidki mõeldud, eksisteeris sel hetkel sisuliselt vaid paberil. Diviisi allüksused olid pataljonide, kompaniide ja võitlusgruppidena laiali hajutatud nii Narva kui Lõuna-Eesti rindelõigus erinevate Saksa formeeringute koosseisus. Sama kehtis osaliselt ka Saksa endi üksuste kohta.

Kindlasti oli „soomepoiste“ Eestisse saabumine raskel hetkel emotsionaalselt tähtis. Kindlasti nägid suurem osa meestest ise seda kui „kodumaale appi minekut“. Kuid kui mälestuspõhises ajalookirjanduses on rõhutatud eelkõige rahvuslikku vaimustust, siis oli Eestisse tagasitulek ilmselt paljudele ka moraalses mõttes ettepanekuks millest ei saanud keelduda. Seda enam, et soomlased näisid seda ka soosivat, vaatamata sellele, et kaotasid augustikuises raskes rindeolukorras sel moel peaaegu täiskoosseisulise rügemendi.

Kuigi seda on üritatud näidata hõimuvendade vastutulekuna, siis on asjal ka teine tahk. Arvatavasti oli Soomele rügemendist vabanemine ka omamoodi kergenduseks, sest sellest võinuks kujuneda poliitiline ja diplomaatiline probleem. Ja nii ka läks, sest septembris sõlmitud vaherahu üks tingimusi oligi „tagastada“ NSV Liidule inimesed, keda viimane pidas oma kodanikeks. Ja välja antigi ka arvukalt endiseid relvavendi, küll peamiselt Soome põgenenud ingerlasi.

17. august,1944

Herbert Normann. Tants teadmatusse: Päevik 1944–1961. Akadeemia, alates 6/ 2018

[…] Jutud linna evakueerimisest püsivad. Politsei ei tea endiselt midagi. Meeleolu kõikjal ärev. Õhtul kella 1/2 paiku anti politsei poolt majast majja korraldus, et linn tuleb tunni jooksul inimestest tühjaks teha. Väljuda linnast kas Tallinna või Viljandi teed mööda või minna Toome varjendeisse. Punaarmee olla üsna lähedal (Liiva kõrts?) ja karta olla linna kahuritule alla võtmist. Linnast ei väljunud, vaid jäin hommikut ootama. Tähe tänavat mööda voorib vahetpidamatult inimesi, kandes kätel või seljal või vedades jalgratastel suuremaid ja vähemaid kompse ja kohvreid.[…]

saatuseaasta 1944>> Ameeriklased aitasid põgeneda eestlastel, kes olid nende liitlase Stalini vastased

Pisut enam kui aasta enne Teise maailmasõja lõppu loodud USA Sõjapõgenike Komitee abiga pääses hulk eestlasi edasi tungiva Punaarmee eest Rootsi põgenema. Nii jõudis läände ka üks Riigi Teataja, kus kuulutati välja Otto Tiefi valitsus, mis hoidis alal meie riiklikku järjepidevust.

Alates 1943. aasta sügisest otsis tuhandeid eestlasi võimalusi natside okupatsiooni all olevast Eestist Soome või Rootsi põgeneda. 1944. aasta alguses alanud Punaarmee pealetung Eesti piiridel aktiveeris uue Nõukogude okupatsiooni kartuses põgenemisi veelgi. Salajaste põgenike ülevedajad küsisid reisi eest küllalt suuri summasid. Lisaks tegelesid põgenike üleveo korraldamisega eestlaste ühendused, eelkõige Eesti Abistamisorganisatsioon, Eesti Komitee jt. Arvuliselt väike, kuid poliitiliselt oluline osa põgenikest jõudis Rootsi Ameerika Ühendriikide sõjapõgenike abistamise programmi toel. Programmi põhieesmärgiks on peetud Euroopa juutide päästmist natside käest, kuid sel oli tugev seos ka Ameerika luurega. Loe edasi Postimehes…

Meelis Saueauk

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.​

16. august,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Hommikul selgub, et evakueerida tahtvaid on Tartu Linnakoolivalitsus omal algatusel registreerima hakanud. Polevat selleks veel lubagi või nõusolekut Soomest. Helanen olevat lubanud Tartu sõita, aga seni pole teda kusagil näha olnud.

Tähtvere park on omakaitsemeestest kubisev sõjalaager. Lõuna poolt tulevad üha ärevamad teated. Juba on Põlva, Urvaste ja Sangaste langenud. Nõukogude väed muudkui sõitvat tankidega. Vastupanevaid polevat kusagil. Samuti lähenevad nad Ahjale ja Võnnule.[…]

13. august,1944

Võrust saab «Eesti NSV ajutine pealinn» – sovetiseerimise algus

Nõukogude Informatsioonibüroo andis 1944. aasta 13. augusti õhtuses informatsioonis teada järgmist: «13. augustil jätkasid meie väed pealetungi lääne pool Pihkvat ja hõivasid tormijooksuga Eesti NSV maakonnalinna Võru ning vabastasid üle 60 asustatud punkti…» 

Iseenesest polnud selles põgusas teadaandes midagi erilist. Rinde ulatuses vabastati/vallutati neil päevil tuhandeid asustatud punkte, millest Infobüroo jooksvalt teada andis. Küll võib Võru vallutamist pidada Eesti ajaloos omamoodi oluliseks sündmuseks. Loe edasi…

Peeter Kaasik

12. august,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Hommikul läksin ETK kontori juurde. Seal sain marjaauto peale ja sõitsin Põltsamaale, kuhu saabusin kella 12 paiku. Teel kuulsin, et Nõukogude väed on 10 diviisiga lõuna pool Peipsit rinde läbi murnud ja juba Petserisse ja Vastseliinasse tulnud. Samuti sai teatavaks, et nad on Mustveesse tulnud üle Peipsi. Omakaitse mehed on kogu Eestis kokku kutsutud.[…]

10. august,1944

80 aastat tagasi: Lahingud jõuavad Lõuna-Eestisse 

Lahingud Eesti pinnal algasid juba 1944. aasta jaanuari lõpul, kui Punaarmee hõivas Narva-tagused alad ning veebruari alguses moodustus Narva jõe läänekaldal sillapea (Auvere platsdarm).

Saksa vägede kaitse Narva rindel siiski pidas ja pidas ka pärast seda, kui rinde õgvendamise käigus tõmbusid Saksa väed juuli lõpus Narva rinde põhjalõigus paarkümmend kilomeetrit läände. Augusti keskpaigast alates Punaarmee läbimurret looduslikult ja logistiliselt ebasoodsal Narva rindel ei üritanudki. Küll aga tekkis juulis otsene oht, et Punaarmee võib läbi murda Kagu-Eestis. See tõi kaasa ümberkorraldused vägede juhtimisel ning Eesti ala jagati kahe väejuhatuse vahel. 

Alates 12. juuli keskööst läks täidesaatev võim Eestis, Lätis ja Leedus armeede ülemjuhatajatele. Eesti mandriosas teostasid võimu Lõuna-Eestis (ja Põhja-Lätis) 18. armee ülemjuhataja ning Põhja-Eestis (Viru-, Järva- ja Harjumaa ning Tartumaa põhjaosa) armeegrupi Narwa juhataja (armee ülemjuhataja staatuses). Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann allutati otse väegrupi Nord ülemjuhatajale.

10. augustil 1944 alustas Puna­armee 3. Balti rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu, mis ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge üle Laura Petseri maakonnas ja Alūksne kuni Gulbene raudteesõlmeni Lätis. Liin paiknes Kagu-Eesti ja Kirde-Läti kõrgustikel ja pidi takistama sissetungi Kagu-Eestisse läbi Petserimaa ning edasitungi Põhja-Lätis, mis oleks ähvardanud Eestis asuvaid üksusi äralõikamisega.
Loe edasi…

Peeter Kaasik

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.​

10. august,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Mingi trükitud lendleht on liikumas Eesti rahvusliku päästekomitee poolt. Ühtegi nime ei leidu selles. Kes need päästjad on, ei tea. Näib olevat üks kahtlane kraam.[…]

3. august, 2024

SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Viimased sakslaste mobilisatsioonid 1944. aasta augustis

Mida halvemaks kujunes olukord rindel ja tagalas, seda enam taganes Saksa juhtkond otsusest mitte kaasata okupeeritud idaalade elanikkonda. Erandlikud olid okupeeritud alade seas omakorda veel Eesti ja Läti, kus hakati juba 1943. aastast mobilisatsioone korraldama.

Kuna vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni ebaõnnestus, siis juba 1943. aasta kevadel alustati Eestis kohustusliku tööteenistuse kattevarjus aastakäikude 1919–1923 varjatud mobilisatsiooniga. 1943. aasta novembris 1925. aastakäigu kutsealuste väkkevõtmisel sellisest «keerutamisest» loobuti, kuid kattevarjuks võib siiski lugeda seda, et mobilisatsiooni kuulutas 26. oktoobril 1943 välja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, kellel selleks mingeid õiguslikke ja ametikohast tulenevaid volitusi polnud. Kuid see andis siiski teatud propagandistliku viigilehe, et mobilisatsioon on eestlaste endi välja kuulutatud ja läbi viidud. 10. detsembril 1943 laienes mobilisatsioon veel 1924. aastakäigu kutsealustele, kuid kelle väkkevõtmine lükkus edasi 1944. aasta veebruari.
Loe edasi…

Peeter Kaasik

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

12. juuli,1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Hakkasin täna rongil Tamsalu kaudu sõitma Järvamaale. Tuju on kuidagi kurb ja valuline. Meeleolu on rahva seas väga ärev. Vene väed on vaid 140 kilomeetrit Preisi piirist ja varsti on Baltimaad ära lõigatud. Paljud kavatsevad põgeneda Saksamaale. Küllalt on aga inimesi, kes ühelgi juhtumil ei taha sinna sõita. Mis seal peale alata. Kuuldavasti ei saa ka enam sõita.[…]

SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Lahingud Sinimägedes olid veriseimad, mis Eestimaa pinnal kunagi peetud

80 aastat tagasi jõudsid Teise maailmasõja lahingud Vaivara Sinimägedele. Kaks nädalat – 26. juulist kuni 11. augustini – kestnud Punaarmee massiivset pealetungi võib pidada ühtlasi veriseimaks lahinguks, mis Eesti pinnal on peetud. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Olgu kohe rõhutatud, et Sinimägede lahingut tuleks käsitleda üldmõistena ning seda saab eraldi lahinguks pidada vaid tinglikult: tegu oli vaid ühe episoodiga Leningradi rinde väekoondiste 24. juulil alanud pealetungist terve Narva rinde ulatuses Vasknarvast Narva-Jõesuuni.

Selleks hetkeks olid lahingud Narva rindel kestnud juba pool aastat. 5. veebruariks õnnestus Punaarmeel Narvast lõunas üle jõe tungida ja moodustada sillapea (Auvere platsdarm), jäädes järgnevatel kuudel ohustama Narva jõe põhjalõigus ja Narva sillapeal asuvate Saksa vägede lähitagalat, mille varustusteed olid surutud kitsasse koridori Auvere platsdarmi ja Soome lahe vahele.

Pärast Punaarmee pealetungi raugemist Narva rindel 1944. aasta märtsi keskpaigas alustas omakorda vastupealetungi Saksa armeegrupi Narwa XXXXIII armeekorpus, likvideerimaks ohtu Auvere platsdarmilt. 23. aprillil lõpetati pealetung suuremat edu saavutamata, lahingud Narva rindel soikusid ja algas positsioonisõda.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

11. juuli, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Üks Eestis pikemat aega viibinud Soome ametiisik jutustasid järgmist:

Eestis on meeleolu väga halb. See muutub päev-päevalt süngemaks, mida kiiremini enamlased Vilno, Kaunase ja Dünaburgi piirkonnas edasi jõuavad. Kardetakse Baltimaade äralõikamist ja kottijäämist. Meeleolu on halvendanud ka see, et Eesti rindelt rohkesti Saksa vägesid on ära viidud. Esimesed transpordid Saksa vägesid läksid siit Soome, ja läinud nädalal, teisipäeval ja kolmapäeval on Eestist 26 eseloni sõjaväge paisatud alla Vilno piirkonda. Tõsi — ka venelased on oma väeüksusi Narva juurest viinud Soome, kuid see ei vähenda inimeste kartusi, et olukord võib varsti jälle teise kuju võtta.[…]

6. juuli
saksamaale ümber asumine

Juba mõni aeg ilmus Eesti lehtedes järgmisi kuulutusi: “Õppige tundma Saksamaad! Raudtee võtab ühtelugu teenistusse uusi mees- ja naistööjõude igasuguse eelharidusega tööleasuja valikul ka Saksa riigiraudtee teenistusse Saksamaal. /…/” Nüüd kutsutakse inimesi raudteeteenistusse astuma ka raadio kaudu ja öeldakse, et perekonnad võidakse kaasa võtta. /…/  — Juba varemalt tehti eesti raudteelastele ettepanekuid evakueeruda koos perekondadega Saksamaale. Nähtavasti see ei annud tulemusi ja nüüd tehakse teistsugust värbamise propagandat.

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 20. osa. – Akadeemia, 1/2013

ajalugu> Rannarootslaste lahkumine mootorpurjekal “juhan”

“Sajandeid Eestimaal elanud rannarootslaste kogukonda puudutas Teine maalmasõda ja okupatsioonivõimude sammud suhteliselt veelgi rohkem, kui eestlasi. NSV Liidu sõjaväebaaside rajamine Eestisse 1939-1941 paiskas suure osa rannarootsi kogukonnast segi ja sundis nad kodudest lahkuma. 1940. aastal esitas peaaegu 8000 rannarootslast Nõukogude võimudele taotluse väljarännuks Rootsi, kuid loa said vaid käputäis. Saksa ülemvõimu kehtestamisel tehti uus katse.

1944. aasta juunis algas rannarootslaste üldine evakueerimine Rootsi mootorpurjekaga „Juhan”.”

Loe edasi…

Ivari Rüütli

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

27. juuni, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

[…] Põltsamaal sain teada ka kurva uudise: vend Eduard ei ole pääsenud Soome, vaid et ta arreteeriti merel juba kuu aega tagasi ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Seda ei teadnud alguses keegi, mispärast ei saadud talle midagi vanglast saata. Ta abikaasa pääsis mõni päev hiljemalt lastega Soome, kus tema seisund on alguses väga raske. Organiseerisin vennale paki saatmise.[…]

22. juuni, 1944

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

Hommikupoolik oli palju askeldamist. Kell 14 hakkasin sõitma Põltsamaale. Sain ühele veoautole, millega sõitsin Laevani. Sealt edasi läksin paar kilomeetrit jala. Siis tuli järjekordne veoauto ja võttis  minu peale ning viis kuni Pikknurmeni. See veoauto oli rahvast täis. Teiste seas oli üks sõdur – eestlane, kes väga avalikult olevat korda ja sakslasi sarjas. Ta ütles: „Näete, kui kõhn ma olen. Süüa ei ole. Kõik pean kodus normiks viima. Kõik, mis mul viia on, on juba viidud. Nüüd pean hakkama oma lapsi otsast normiks viima.“ Keegi küsis, et kust neid sakslasi ometi nii palju tuleb? Kõneleja vastas, et sakslased on leiutanud haudumismasina, millega inimesi välja hautakse. Üks haudumismasin haub kahe nädala jooksul 2000 sakslast välja. Miks neid ei pea siis palju olema. Kogu sõitjaskond muudkui naeris ja ilmselt kajastas kõneleja kõigi seisukohti.[…]

16. juuni

Tuhanded eestlased küüditati sõja eel Siberisse, kus nad elasid teadmatuses kodumaal toimuvast. Erna Nagel küüditati 14. juunil 1941, ta hukkus Siberis 1945. aastal kodumaale jõudmata.

Erna Nageli päevik. Olen kui päike ja tuul. Hotpress kirjastus

Palavikku on juba veidi vähem, 37,3-37,1 °C, aga pea on endiselt valu täis ja tööle minekust ei tule ikka veel midagi välja. Püüan siiski veidi üleval olla, kirjutan päevikut. Kuid varsti väsin. Millal lõpeb see meie piinarikas elu? Ei jõua enam teha seda rasket tööd.

Jutte liigub kõvasti passide saamisest, meie äraviimisest, kuid kuidas neid uskuda?

Hoian pead kinni. Vahel nagu ei tahakski kergemat tööd. Olgu siis Siber, eht Siber.

5. juuni

Allpool järgnevad andmed, mis on saadud usaldatavatelt isikutelt, kes on saabunud Soome sakslaste loal. Osa andmeid on saadud kirja teel:

Admiral Pitka on võtnud nüüd uued noodid peale. Ta käib ringi ja levitab Soome kohta imelikke teateid. Ta mustab Soome sisemisi olukordi ja seletab, kui suures vaesuses Soome pidavat siplema. Saab ikka enam selgemaks, et sakslased tahavad Pitkat kasutada propagandaks Soome põgenemise vastu ja et tema seletused ja kõnelused on määratud esijoones Eesti vabatahtlike üksuse laostamiseks Soomes.
/…/
Ärevust on tekitanud inimeste hulgas kuuldus, et sakslased viimasel ajal jälle jätkavad ettevalmistusi selleks, kui peaks vajalik olema tagasi tõmbuda Eesti piirkonnast. Sakslased olevat koostanud nimekirja, keda neil olevat kavatsus endaga kaasa võtta. See nimekiri sisaldavat 4500 nime ja sinna olevat võetud sakslaste hinnangu kohaselt sakslastele sõbralikud ja neile ustavalt kaasa töötanud inimesed. Nüüd on ärevust palju, sest mõned, kes näiliselt on olnud sakslastele sõbralikud ja kes nendega sugugi ei taha kaasa minna, kardavad, et nad võib-olla on sattunud sakslaste nimestikku. On küllalt selliseid “konjunktuuri rüütleid”, kes tahavad iga valitsusvõimuga heas vahekorras olla ja kes peavad oma tulevasele karjäärile kahjulikuks, kui sakslased neid oma sõpradena on ära märkinud.

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 11/2012

31. mai

Alljärgnevad teated on isikult, kes mõned päevad viibis Tallinnas, sõites Helsingist ja tulles tagasi sakslaste loal:

“Tallinnas küsisid kõik, kellega kokku puutusin, kas olid need siis haritlased või lihtsad inimesed, et kas ma võin öelda, milleks Pitka tuli kodumaale. Nad ei oska seda kuidagi seletada ja arvavad, et selle taga peab midagi peituma.
Muide — Pitka oli vahepeal vait, kuid laup. 27. mail ta avaldas ühe üleskutse eesti naistele, see ilmus Eesti lehtedes, milles ta manitseb neid, et nad mõjutaksid oma mehi, et need ei pruuliks enam puskarit. /…/
Pitka ütles veel üleskutses, et end varjajatel ei pruukivat ülesandmisel ja väljatulekul midagi karta, sest “ametivõimud suhtuvad neile amnestia andmisega andestavalt ja sellega on karistuse kartusel kõrvalehoidmise põhjus kadunud”. See on esimest korda, kus avalikult kõneldakse mingist amnestiast. Ametlikult ei ole sellest keegi teatanud.
Pitka kohta on veel kuulda, et teda olevat rakendatud mingi mereluure- või võitlussalga moodustamisele ja et ta olevat sel otstarbel viibinud ka Peipsi ääres. Kas need kuuldused tõele vastavad, selle kohta ei saanud kinnitust.”

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 11/2012

80 aastat tagasi> 1944. aasta mais algas eesti poiste värbamine lennuväe abiteenistusse

“Et vabastada sõjaväekohuslasi tagalateenistusest, andis Adolf Hitler 20. septembril 1942 käsu alustada noorte värbamist lennuväe abiteenistusse. Meeskonnad värvati Saksamaal kesk- ja tööstuskoolidest ning paigutati kodulinnas õhutõrjepatareidesse.”

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

24. mai

Kogu päev oli mul tegemist Tallinnas. Käisin Eesti Kirjastuses. Vend Eduard ei ole mul enam seal. Läks maapakku viimaste sündmustega seoses, s.t. vangistamisega. Tallinnas on vangistatud üle 300 inimese. Neist hoitakse osa Tõnismäel kinni, osa Patareis. Viimaste seisund on väga raske. Enamasti kõiki neid vangistamisi põhjustas E(rnst). Kull oma lohakusega. Tema käest olevat kätte saadud hulga kompromiteerivat materjali. Asi võivat paljudele väga halvasti lõppeda.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

21. mai

[…] Tartus Kastani tänavas liigub pikkamisi mitu plaanvankrit sõjapõgenikke. Kurb on vaadata nende tõsiseid valust vaevatud nägusid. Ei unune ühe väikese armsa tütarlapse nägu, kes mulle vahetpidamata kurvalt otsa vaatab. Mida peavad nüüd väiksed lapsedki kannatama. Oleksin talle midagi ulatanud, aga mul ei juhtunud midagi kaasas olema. Ja siis kadus ta nagu kaugusse.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

20. mai

Ossi, Arnold, lukussepp Tallinnast, sünd. 1923. a. Pruul, Karl, raudteelane, pärit Saaremaalt, sünd. 1901. a. Saabusid Soome 18. mail salaja.
Pitka tulek (Eestisse) äratas üldist imestust. Üks ütelus liigub ringi: “Kanadalane Pitka tuli sakslasele Mäele külla ja meil ei ole nendega midagi tegemist.” Pitka omal ajal, kui ta poliitiline tegevus ja erakonna asutamine oli kodus viltu läinud, jättis kodumaa maha ja sõitis Kanada põlismetsa. Kui ta kangekaelsus oli järele annud, tuli ta sealt tagasi.

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

18. mai

/…/ Metsas juhtus ööbima ja hulkuma külavanema lehm. Pidasime kurja nõu ning lüpsime ta ära. Oli nii hea eine, soe piim kaasavõetud leivaga. Milleks kõigeks me siin küll valmis pole! /…/

Tuhanded eestlased küüditati sõja eel Siberisse, kus nad elasid teadmatuses kodumaal toimuvast. Erna Nagel küüditati 14. juunil 1941, ta hukkus Siberis 1945. aastal kodumaale jõudmata.
Erna Nageli päevik. Olen kui päike ja tuul.
Tartu, 2007

13. mai

Sepp, August, s. 1907, lukussepp Tallinnast, tehas “Franz Krullist”. Saabus Soome 5. mail:

Mina isiklikult olen viimase kolme aasta jooksul saanud omale osta ainult paar sokke ja paar kalosse. Toitlustamine oli viimasel ajal vilets, saime ainult leiba ja turska. Kartsin, et viiakse Saksamaale. Elu on pommitamise läbi segamini löödud. Korterit ei ole. Mitmed perekonnad pigistatakse väikestesse ruumidesse kokku. Sakslased aga elavad endiselt lahedasti terveks jäänud ruumides. Neid ei pressi keegi koomale. Otsustasin siis siia tulla, ehk on siin kergem hingata. Inimene otsib kus parem, kala kus sügavam. Minu olukord oli kodus tõesti võimatuks muutunud.
Kodus liikus viimasel ajal jutte, et Rootsi põgenenud eestlased antakse Vene saatkonnale välja ja see siis otsustab, kas saadab Venesse, jätab sõja lõpuni Rootsi või laseb maha. See jutt oli vist hirmutuseks lendu lastud. (Jutt on tekkinud nähtavasti sel põhjusel, et Rootsis Vene saatkond protestis, et meie saadik Laretei käis Eesti põgenikega läbi; saatkond pakkus eestlastele Vene passe; protesti üheks põhjuseks oli see, et Lareteile keelati Rootsi võimude poolt eestlaste laagris käia; eestlastest ei ole ükski Vene passi võtnud. V. K.)

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

6. mai

Eestis nähtavasti on alganud uus terrorilaine põgenemiste vasta Soome ja Rootsi. “Eesti Sõnas” 5. mail 1944 on esimest korda praeguse okupatsiooni kestel toodud sõnum, et ühte meest on karistatud eestlaste ülevedamise pärast Soome surmanuhtlusega. Seni oli olnud selle eest vähemaid karistusi ja kunagi ei olnud nimetatud Soomet. /…/
Saksa erikohus Tallinnas arutas Tallinnast pärit oleva 35-aastase tisleri Johannes Reispassi süüdistusasja. 1943. a. septembrist kuni detsembrini on Reispass aidanud 150 isikul tasu eest sõita mitteseaduslikul teel Soome. /…/ Mitteusaldusväärsed, poliitiliselt kahtlased, töökohustuse eest põgenejad ja seadustega vastuollu sattunud isikud on tema kaudu pääsenud ilma kontrollita üle piiri, mis on sõja oludes lubamatu. Kohus mõistis süüdlase kui kahjuri organiseeritud inimestesalaveo pärast surma.”
See protsess on muidugi tehtud teistele hoiatuseks./…/ Küll on see protsess ühenduses üldise aktsiooniga, mille järelduseks on praegused vangistamised.

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

29. aprill

Kui admiral Joh. Pitka sai sakslastelt loa Eestisse sõita (22.aprillil), on ta kuuldavasti saanud eriloa, et võib kahe nädala jooksul tagasi Soome sõita, kui tal Eestis ei meeldi.
Nagu selgub, on teda juba hakatud Eestis propaganda otstarveteks ära kasutama. /…/ Pitkat kasutatakse ilmselt, et kõigile Soome põgenenud eestlasile nii-öelda kaikaga pähe anda ja neid mustata. Kuid see ei ole hästi võimalik, sest üldiselt on teada, et Soome on põgenenud palju neid, kelle elu vangistusähvardusel ja muil põhjusil tehti kodumaal võimatuks. “Eesti Sõnas” nr. 96 on avaldatud ka juhtkiri Joh. Pitka saabumise puhul, kus õige toorelt materdatakse Soomes viibivaid eestlasi.
Et Joh. Pitkat varemalt tunti Inglise sõbrana /…/ siis loomulikult temalt taheti kuulda midagi Inglise vastast. Seda ka saadi./…/: “Minu arvates on kommunistlik hädaoht inimkonnale ja tsivilisatsioonile suurem kõigist hädaohtudest, mis kunagi on sellel planeedil inimkonda ähvardanud. See ei ole mitte ainult Ida-Euroopa rahvaste, vaid kogu Euroopa tsivilisatsiooni häving, kui bolsevism Euroopas võimule pääseks. Bolševismi aitajad kannataksid lõpuks samuti selle all kui selle vastu võitlejad. Sellepärast pean ma liitlaste kaastööd ja toetust bolsevismile lausa nende eneste poomisköie keerutamiseks.”

Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

23.-24. aprill

23. aprill. Uus Jüripäev. Tegin kõvasti tööd oma paberite sortimisel. Pooled paberid, mis olid aastate kestel kogunenud, põletasin. Küll olid rotid hirmsat tööd teinud paberite kallal. Eriti kirjavahetusest on kahju. Minu pool käis E. Laugaste. Inimeste arreteerimise peamiseks põhjuseks on, nagu nüüd selgunud, suhted ja kirjavahetus Soomega. Kuuldavasti on üle maa arreteeritud 300 inimest.
24. aprill. Terve hommikupoole sortisin ja põletasin pabereid.

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

21. aprill

Sai teatavaks, et arreteeriti rida Tartu kodanikke, nagu E. Kull, R. Bernakoff, V. Hiie, H. Moora, prof. Kaasik, pastor Tammur, J. Lill, üliõpil Kriisa jne. Põhjused kuuldavasti peituvad Rootsi ja Soome suhetes, ka rahvuslikus hoiakus.[…] Õhtupoolikul läksin maale Pilka asundusse – Luunja suunas, läksin jala. Igal pool tee ääres tehakse punkreid ja kaitsekraave. Sõja ligiolek on ilmne. Ööseks jäin Pilkale – Kõrgvee perekonda. Pommitamisel on ka siia pomme langenud.

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

saatuseaasta 1944> Jüri Uluots hakkab täitma presidendi kohuseid

“Aprillis jätkus Teise maailmasõja rinnetel punaväe pealetung. Kuu alguses siseneti Rumeenia piiridesse, järgnevalt vallutati tagasi Odessa ja kuu lõpuks peaaegu kogu Ukraina. Jätkusid ka liitlaste pommirünnakud Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia linnadele. Väidetavalt heideti kuu jooksul alla kokku üle 81 tuhande tonni pomme.

Eesti suunal hakkasid Punaarmee Leningradi rinde vägede katsed Narva rindel Saksa armeegrupi Nord positsioonidest läbi murda soikuma. Sakslased omakorda üritasid vastupealetungidega likvideerida Narvast edelas üle jõe tunginud punavägede Auvere platsdarmi, mis aga mõlemapoolsetele rasketele kaotustele vaatamata siiski ei õnnestunud. Kuu lõpuks lahingud Narva rindel vaibusid ja kuni juulikuuni jätkus siin positsioonisõda. “

Meelis Saueauk

Loe edasi…

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

16. aprill

Pedaja[s], Omakaitse kompanii päälik Kolgalt põhjarannikult, aukraadilt leitnant. On olnud algusest peale Omakaitses, ühtlasi Kolga valla sekretär. 

Pidi kodumaalt lahkuma, kuna tema kohta oli antud vangistamiskäsk inimeste Soome aitamise pärast. Saabus Soome 16. aprillil.

“Mobiliseerituist moodustatud eesti tagavarapataljonid on allutatud SS-väele. Et SS-is võivad olla ainult vabatahtlikud, siis on ka tagavara osade liikmeilt võetud allkirjad, et nad on vabatahtlikult astunud sõjaväkke.

Minu teadete kohaselt tuli mobilisatsiooniga kokku 34 000 meest. Osa on nüüd laiali läinud, paljud omavoliliselt, eriti Tallinnast pommirünnaku järel. Peale 34 000 mobiliseeritu ja kokku tulnu oli veel paarkümmend tuhat ajapikenduse meest. […]

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures. Avaldatud „Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 10. osa. – Akadeemia, 4/2012

9. aprill

Olen kogu päeva õe Teele juures. Õhtupoolikul tuli siia ümbruskonna talumehi. Joodi pühade puhul viina ja õlut ning vesteldi sõja ja poliitika teemal. Kogu maarahva mentaliteet on kindel. Keegi ei mõtlegi sõjarinde liginedes oma kodust lahkuda. Kõik mõtlevad paigale jääda ning kui vaja, siis pelgupaika otsida metsades ja varjendites. See on õige vaade. Eesti rahvas ei ole kunagi oma kodumaalt lahkunud ega lahku ka nüüd. Kogu rahva suhtumine sakslastesse on väga vaenulik.[…]

Jaan Roos, Läbi punase öö, I. 1944. ja 1945. aasta päevik

8. aprill

Jälle rõõmus üllatus – saime kirja onu Villult, kes viibis ka pärast Narva purustamist oma kodulinnas rindel.
Narva on üksainus suur rusuhunnik – kirjutas ta -, vaid peatee viib sealt läbi. Kui külvata sinna mets, ei usu keegi, et siin kord linn on olnud!
Meie maja olla seisnud ainukesena seal rajoonis. Villu õngitses sealt välja oma saapad, ning lubas saata postiga siia mu pildialbumid, mis ta toast leidnud.

Saima Parbo. Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

4. aprill

/…/ Elatakse praegu lootusest, et tulevik olevikust mitte halvem ei oleks. Üldiselt loodetakse, et meie rindel kommuniste suudetakse kinni pidada, kuid on ka neid, kes kardavad, et kommunistid siia tagasi tulevad. Kuid iga öö tulekut kardetakse Vene lennukite pärast, mille tõttu elatakse elu ja surma vahenditus ligiduses. /…/ Ka sakslaste keskel on defaitiste, kes ei usu Saksa võidusse. Need sosistavad tasahiljukesi, et enamlased tulevad siia tagasi, ja soovitavad Saksamaale asuda ega mõtle sellele, et enamlased võivad ka sinna järele minna, kui neid siin ei jõuta kinni pidada.

Ado Köögardali päevaraamat 1944

80 aastat tagasi> Tartut tabab punalennuväe pommirünnak

“1942. ja 1943. aastal olid Nõukogude kauglennuväe rünnakud Eesti kohal võrdlemisi harvad ja mitte kuigi massiivsed. Pigem oli see kantud soovist häirida vastase tagalat, hoida elanikkonda hirmu all ning sundida sakslasi hoidma tagala tööstus- ja transiidikeskuste ning lennuväljade kaitsel õhutõrgevahendeid. Olukord muutus 1944. aasta veebruaris, kui lahingud olid jõudnud Eesti piiridele. See tõi järgnevatel kuudel kaasa Nõukogude kauglennuväe reidid Eesti kohal. Löökide põhiraskus oli suunatud Narva rindele ja selle lähitagalale, kuid need tabasid ka Tapat (raudteesõlm), Petserit, Jõhvit, Mustveed (Peipsi flotilli kodusadam) jm asulaid. Kõige kaugem sihtmärk sakslaste tagalas oli Tallinn, millele anti massiivne löök 9./10. märtsil.”

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

28. märts

/…/ Eelmöödunud ööl on Tartut pommitatud, igatahes on Tartust tapa poole väljunud reisjad ühest jaamast Tartu pool tulekahju näinud. Ühe jutu järele tehtud Tartu maatasa nagu Tallinn, teise jutu järele on sääl ainult mõned tulekahjud olnud ja kannatanud eriti Tööstuse tänav./…/
Eile õhtul telefoneeris mulle Ranna algkooli juhataja Torn, kes täidab Ranna koguduse köstri kohuseid, ja Ranna koguduse juhatuse esimees Meriküll, et Ranna koguduse õpetaja O(skar) Puhm on „jalga lasknud“, see tähendab, kuhugi üle mere sõitnud, räägitakse, et Rootsi. Mis motiividel ta põgenes, ei tea, arvatavasti kabuhirmus venelaste ees, s.o. kartes oma kalli elu pärast. Hää oli, et läks, sest ta oli esimene õpetaja minu praostkonnas, keda ma oleksin karistama pidanud praosti korralduste mittetäitmise tõttu. Karistamisest ei tunne mina aga iialgi hääd meelt. /…/

Ado Köögardali päevaraamat 1944

Nõukogude lennuväe rünnakud Eestis 1944. aasta märtsis

„Kui sakslaste pommirünnak Coventryle, milles hukkus 380 inimest on tunnistatud kuriteoks, on raske mõista, miks ei peaks samamoodi klassifitseerima brittide rünnakuid Kölnile, Hamburgile, Kasselile, Berliinile ja Dresdenile. Moraali alal ei anna kaks halba kokku head ning jutud õigustatud vastulöögist ei pea lähemale uurimisele vastu.“

Loe edasi…

Peeter Kaasik

Koostöös Postimehega meenutame sarjas «Saatuseaasta 1944» Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.

16. märts

Täna saabus Jollasesse 19 inimest, kes on pärit peamiselt Tallinnast. Nad on enamikus kõik lahkunud Tallinnast 13. märtsil, seega peale Tallinna pommitamist. Tulijate hulgas on Tallinna linna kauaaegne arhitekt [Herbert] Johanson abikaasaga ja mereväe reservkapten-leitnant Joh. Treiberg, tuntud Tallinna kodanik — mõlemad vanemad mehed. Nad siirduvad Rootsi. Tulijate hulgas oli ka üks noorem mees põlevkivitööstusest. Nende teated on järgmised: […]

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

15. märts

On kell 3 hommikul, kui jõuame pärast ööpäevalist sõitu Viljandi jaama. Et on alles päris pime, peame ootama valget teele asumiseks 4 kilomeetrit linnast välja.

Loe edasi…

13. märts

Kartes, et sarnane rünnak võiks korduda, otsustasime evakueeruda Viljandi.

On juba õhtu, kui jõuame jaama ja hakkame ootama Viljandi rongi. Saabub öö, selge ja valge, kui rong sõidab ette. Saame õnnelikult oma pakid vagunisse ja peagi alustab rong meie kergendusohete saatel sõitu. Väike Oti on haige, me seame teda võimalikult mugavalt lamama.

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

9. märts

Õhtul kell pool 7 kostab äkki õhualarmi katkendlik vile, millele kohe järgnevad plahvatuse mürinad. Õhurünnak! Kui palju sai neid Narvas läbi elatud – nii palju, et ei tunne enam vähimatki hirmu! Lükates pimenduskatted eest, pimestun väljast hoovavast valgusest. Need on „jõulupuud“, loendamatud valgustuspallid! Meenub Narva. Kas käib Tallinna käsi samuti?

Loe edasi…

7. märts

Tallinna lehes seisis:

6. märtsil ründasid vaenlase lennukid Narva linna, jättes pärast 9 tundi kestnud pommitamist linnast järele vaid rusu- ja tuhahunnikud. Üks ajalooline linn langes rusudesse. Esialgu olin võimetu mõtlema. Mu kodu – mu kodu, nad on hävitanud sinu! Kodu, mis olid mulle nii kallis! Olen kaotanud kaks kallimat – isa ja nüüd ka kodu! Oh see ei või, ei, see ei või võimalik olla! Mida rohkem mõtlen, seda valusam tundub see! Ei, ma ei taha mõelda, tahan pigistada silmad kinni ja kujutleda, et see on vaid õudne unenägu! – Kuid ma ei saa lahti tõelisest!

Saima Parbo

Jättes seljataha Eesti: 14-aastase tüdruku päevik sõjaaegsest põgenemisest. Tallinn, 2020

6. märts

Isik, kellel on teenistuslikke asju Helsingis ajada ja kes laupäeval Tallinnast välja sõitis, tõi järgmisi andmeid. Ta on rahvuselt eestlane, on võrdlemisi hästi informeeritud ja hindab sündmusi teatud kriitikaga, nii et tema andmed on enam-vähem kontrollitud. Ta seletas:

Loe edasi…

24. veebruar

„Sakslased kõnelevad koos omavalitsuse meestega, et tuleb sõbralikke suhteid maa pärisrahvaga soetada. Hakatakse jälle Eesti endiseid poliitikategelasi ülistama. /…/ Kõik see tuli ka nüüdsel ebaharilikul ja tasakaalutul ajal kodumaale täiesti ootamatult. Kodumaalt eemalviibijad ei tea, et K. Pätsi, J. Tõnissoni, kindral J. Laidoneri ja paljude teiste iseseisvusaegsete tuntud tegelaste nimesid ei ole enamlaste ega ka Saksa okupatsiooni kestel lubatud avalikult nimetadagi.

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

19. veebruar

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas:

‘Meeleolu on lohutamatu. Kui läheme koos kaotaja poolega, sammume hukkumisele vastu, ja punaste juure jäämisel ootab samuti kõiki sama saatus.

Loe edasi…

11. veebruar

Helsingi lähedal Jollases oli Eesti sõjapõgenikele avatud laager, kus küsitles äsja saabunuid kodumaal valitsevate meeleolude kohta juba varem põgenenud Eesti ajakirjanik Voldemar Kures.

‘Üks keskealine käsitööline Tallinnast jutustas: […]

Loe edasi…

Voldemar Kures

„Mitmesuguseid kuuldusi liigub…“ Teateid olukorra kohta Eestis 1943–1945, 8. osa. Akadeemia, 9/2011

8. veebruar

Ometi võimalus jätta seljataha selle maakoha! Istume ühe eraauto veokastis ja liigume Jõhvi poole, kust kavatseme edasi Tallinna pääseda. On haruldaselt külm õhtu. Kuuvalguses särab lumi kui hõbe. Ilus, nii jumalikult ilus! Meie silmad on aga pimedad sellele. Tunneme ainult, et on külm, kohutavalt külm!

Loe edasi…

Jüri Uluotsa raadioesinemine ja 1944. aasta üldmobilisa- tsioon

„Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu, Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leida korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud, ei ole siis enam võimalik eestlastel end mobiliseerida ega ka eestlastel midagi korraldada.“

Neil päevil möödub 80 aastat ühest Eesti ringhäälingu-ajaloo olulisemast raadioülekandest – Nõukogude anneksiooni eelse viimase seadusliku peaministri Jüri Uluotsa raadiointervjuust 7. veebruaril 1944.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

7. veebruar

Rahu on kadunud. Kuuldavasti on vaenlane 10–12 km kaugusele meist õhudessandi teinud. Siin, metsa sees, kajab kuulipilduja ragin nii valjult, nagu oleks lahing ainult mõnesaja meetri kaugusel. Kõige hullem, et see näib lähenevat iga tunniga!

Juba lendavad siiagi esimesed lennukid. Pommiplahvatustest lööb maja kõikuma ning värisema. Asume jälle sõjakärinas.

80 aastat tagasi: Esimesed lahingud Eesti pinnal 1944. aasta veebruari alguses

1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni (14. jaanuar–1. märts), mille eesmärgiks oli väegrupi Nord armeede (16. ja 18.) purustamine või eraldamine väegrupist Mitte ning Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine. Operatsioon jagunes omakorda mitmeks löögisuunaks, millest Eestit puudutas Kingisepp–Gdovi pealetungioperatsioon (1. veebruar–1. märts 1944), millest esimeses järgus võtsid osa Leningradi rinde 42. armee ja 2. löögiarmee. 42. armee suunas peale Narva jõeni jõudmist oma pealöögi piki Peipsi idakallast, 4. veebruaril vallutati Gdov ja veebruari keskel korraldati dessantoperatsioon üle Lämmijärve Lõuna-Eestisse. Seda episoodi siinkohal ei käsitleta.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

1. veebruar

Veel viimne pilk kodule ja juba vurab auto maanteel. – Ärasõit! Istume siin: ema, 7-aastane onupoeg Oti ja mina; bensiinilaadungiga autos, kuhu saime juhuslikult.

Maantee on neljalt realt täis põgenikke, kes jala, kes hobusega, vankrile laotud tähtsam kraam ja vankri taha seotud lehm.

Loe edasi…

Lahingud jõuavad Eesti piiridele

1944. aasta talvel jõudis Punaarmee rinne taas Eesti piiridele. Suve lõpuks oli selge, et Punaarmee vallutab Eesti uuesti ja kommunistlik terror jätkub sealt, kus see 1941. aasta suvel katkes.

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee kolme rinde väekoondised Leningradi–Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni kindralkolonel Walter Modeli juhitava Saksa väegrupi Nord vastu.

Loe edasi…

Peeter Kaasik

31. jaanuar

Sõjatuled on kohutavalt lähenenud, kuid pool Narva elanikkonnast on kangekaelselt otsustanud paigale jääda, hoolimata käsust.

Siis saabus õudseim öö, mis otsustas me saatuse. Juba õhtul seati Narva ümbrusesse üles kahureid ning videvikuks muutudes läks lahti möll. Asusime täiesti sõjakärinas. Edasi-tagasi üle linna lendavad kuulid. Taevas oli kui tulemeri. See on ilus, kuid õudne vaatepilt. Lennukipommide plahvatused õõtsutavad maja, kui oleks see papist! Varsti puhkevad tulekahjud. Üksnes Narva ümbruses võib loendada 7–8 kuma. On karta, et venelane marsib juba enne hommikut sisse. Sel ööl otsustasime, et lahkume järgmisel hommikul, kui pole juba hilja. Vanaisa ja vanaema jäävad aga sellest hoolimata kohale.

Nii algas meie sõjarännak.